Eesti Maaülikooli uue peamaja kahe ühiselamutepoolse tiiva katust vaadates on nii mõnigi mõtlikult kukalt kratsinud. Miks on katus kaetud kergkruusaga? Vastuse andis 15. mai, mil seltskond noori inimesi asus kruusa sisse taimi istutama. «Sellele 1600 ruutmeetrile tuleb Eesti kindlalt suurim murukatus,» kergitab saladuseloori haljastaja Pille Koorberg. Pinda katab kaheksa sentimeetrit tüse kergkruusa, savi ja liiva segu ehk kerghuumus. Sellistes tingimustes saavad hästi kasvada eestimaised kukeharja- ning liivateesordid.

Õiteilu kolme aastaga

«Katus hakkab üleni õitsema,» kinnitab Koorberg. «Valged, roosakad ning kollased on kukeharjad, liivateed aga lillakate õitega. Kuid täit õiteilu saab imetleda alles kolme aasta pärast!» Ühtlasi manitseb Koorberg kannatlikkusele, et keegi kaheksa nädala vältel katusele ei läheks. Käimiseks uus katus mõeldud ei ole.

Aitab liigvee vastu

«Kergete murukatuste idee pärineb Saksamaa ja Šveitsi suurlinnadest, mis on ikka ja jälle olnud hädas üleliigse sademevee ärajuhtimisega. Murukatused aitavad väga palju vett endas hoida. Ilusa ilmaga aurustub liigne vesi tasapisi. «Praeguseks on asjad arenenud koguni niikaugele, et Šveitsis ei tohigi enam hoonele lamekatust teha muidu, kui et sinna rajatakse murukatus, » teab Koorberg. 500–700 krooni piiresse jääv sellelaadse katuse ruutmeetrihind võib ehk esmapilgul priiskamisena näida, ent kui liita sademevee ümberpumpamiseks tehtavad kulutused, võib selline katusekate hoopis raha kokku hoidma hakata. Pille Koorbergi arvutused näitavad, et näiteks Põlvas on sademevee ümberpumpamine sedavõrd kulukas, et kortermajadele murukatuse rajamine tasuks ära juba viie aastaga. Lisaks maaülikoolile on murukatus ka trükikojal Triip ning osaliselt TÜ tehnoloogiainstituudil, samuti mõnel Tartu ja Tallinna eramul.

Lõputöö elutööks

Ekstensiivse katusehaljastuse võimalustest Eestis kirjutas Pille Koorberg ka oma 2001. aastal maastikukaitse ja -hoolduse erialal kaitstud lõputöös. Nüüd magistrantuuris õppides katsetab ta erinevate Eesti päritolu taimede vastupidavust nendel samadel katustel, mida ise rajab. Murukatustel näeb Koorberg ka Eestis kindlat tulevikku. «On see ju üks ökoloogilise ehituse osa, lisaks esteetiliselt ilus ja keskkonnakaitselise väärtusega,» märgib ta.

Allikas: ajaleht Maaülikool 24.05.2007, Risto Mets.