Rukist on eestlaste asualal kasvatatud juba ligikaudu tuhande aasta vältel. Eestis pani rukkisordiaretusele aluse Sangaste krahv Friedrich Berg. Tema tööd on alal hoidnud mitme põlvkonna sordiaretajad.

Eestlane on suhtunud rukkisse alati suure austusega

19. sajandi keskel toodi Eestisse esimesed välismaa aretussordid. 1875. aastal alustas krahv Friedrich Berg Eestimaa tingimustele sobiva rukkisordi aretamist. Tema eesmärgiks oli saada sort, mis oleks tihedapealine, raskete terade ja pika kõrrega. Juba esimesel aastal sai ta katsepõllult suurepärase saagi. Sort levis kiiresti ja sai tuntuks ‘Sangaste’ nime all.

See pikakõrreline külmakindel rukis krooniti kuldrahaga 1889. aasta Pariisi maailmanäitusel ja 1893. aastal Chicagos.

Berg tegeles sordi parandamisega aastaid, mille tulemusena saadi talve- ja haiguskindel kvaliteetne sort.

Möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel oli ‘Sangaste’ all pool rukki külvipinnast ning see jäi mitmekümneks aastaks kõige enam kasvatatavaks talirukkisordiks Eestis. Kuulsa rukkisordi edasiaretamine jätkus Sangaste aretusjaamas. ‘Sangaste’ on sort, mida on viljeldud pidevalt aretuse algusaegadest peale.

Aretustööd Sangaste katsejaamas

Alates üheksakümnendatest aastatest tegeleb rukki ‘Sangaste’ aretuse ja säilitamisega Jõgeva Sordiaretuse Instituudi Sangaste katsejaamas Lea Rannik.

‘Sangaste’ kasvatamise eesmärgiks on tema säilitamine ja seemne paljundamine,“ ütles Lea Rannik.

Praegu on rukist külvatud seitsmele hektarile. Tänavu sügisel on plaanis suurendada külvipinda kümne hektarini, sest nõudlus selle rukkisordi järele on kasvanud.

«Mõni aasta tagasi jäi rukkiseeme lattu seisma, keegi ei olnud sellest huvitatud,» rääkis Rannik. Käesolevast aastast alates hakatakse aga ‘Sangaste’ kasvatajatele toetust maksma. See peaks tekitama suure ma huvi selle sordi viljelemise vastu. Seemet viiakse Sangastest kõikjale üle maailma.

Kord aastas kontrollitakse rukkisordi idanevust, puhtust, tuhande tera kaalu ja muid olulisi näitajaid.

Lea Rannik võtab enne viljakoristust kolm tuhat ilusamat taime koos juurtega välja. Valminud vilja hulgast valib ta tugevakasvulised pikema peaga taimed. Seejärel paneb ta taimed kuivama.

Talvel kulub mitu kuud, et rukkipead ühekaupa puhastada. Teri hindab ta suuruse, kuju, värvuse ja kaalu järgi. Ilusamad terad pakib paberkotikestesse.

Hoolikalt valitud terad tipitakse augustikuus külvilaua abil ühekaupa peenardele. Peenrad asuvad poole hektari suurusel katselapil.

Praegu on rukkioras juba paraja pikkusega ja Lea Rannik jälgib taimede kasvamist. Peagi läheb lahti suur töö: iga taime ümbert tuleb umbrohi ära kitkuda ning reavahed puhtaks teha.

Rukkisordi omadused

Lea Rannik nimetab rukki ‘Sangaste’ tähtsaima omadusena tema talvekindlust. «Sangaste» kasvab väga kõrgeks – üle kahe meetri – ning seetõttu lamandub kergesti. Kuid hea on, et kõrs ei murdu. Kord lõi vihm kogu rukki vastu maad, aga taimed tõusid peagi ise üles. Sain kogu vilja ära koristada,» meenutas Lea Rannik.

Tema sõnul püütakse Jõgeval sordi omadusi paremaks muuta. Kõigi heade omaduste ühendamine ühes sordis on aga raske ja aeganõudev.

Ka 2000. aastal asutatud Eesti Rukki Selts pöörab rukkisordile ‘Sangaste’ erilist tähelepanu.

Rukkikasvatamine on mõõnast üle saanud ning rukki kasvupind Eestis suurenenud, võisid rõõmustada Eesti Põllumajandusmuuseumis tänavuaastasest rukkipäevast osavõtjad. Senisest rohkem on põllumehed hakanud huvi tundma ka sordi ‘Sangaste’ vastu.