Järjest suurem tarbimine hoogustab küll majandust, kuid toob kaasa jäätmetekke. Osta mida iganes, ikka kipub sellest midagi üle jääma. Ka juba soetatud esemeid vahetatakse kiiremini välja või visatakse ära.

Rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhimõtete järgi on esmatähtis jäätmeteket hoopiski vältida. Teises järjekorras on soovitatav jäätmeid taas- ehk korduskasutada. Jäätmete kõrvaldamine, sh ladestamine on kindlasti üks ebasoovitavam käitlusviis.

Majades, kus on küttekolle või muu põletamisvõimalus, kiputakse vähemalt osa jäätmetest ära põletama. Papi, paberi ja puidu põletamine on keskkonnakaitseliselt aktsepteeritav, kuid muude jäätmete, eriti plastide põletamine on meie ümbritsevat keskkonda kahjustav.

Plastide põlemisel tekivad mürgised ühendid

Plastide keerulist ja muutlikku koostist arvestades tuleks nende kodus põletamist täielikult vältida. Tõsi, mõne polüeteenplastist kilekoti ehk nn PE-de väikeses koguses maksimaalse tõmbega ja kõrgel temperatuuril põletamine suuremat ohtu ei kujuta.

Suures koguses seguplastide põletamine, seda just madalal temperatuuril ja puuduliku tõmbega, on ohtlik, sest osa plaste ei põle ära, vaid aurustuvad ja võivad kondenseeruda korstnas. Tagajärjeks on suitsulõõri niisugune ummistumine, et korstnapühkija võib soovitada kogu korstna uuega asendada...

Korsten on aga muude tagajärgede kõrval veel väike mure. Mittetäielikul põlemisel tekib isegi tavaliste PE-plastide puhul hoopis ohtlikumaid, lausa kantserogeenseid ehk vähkitekitavaid ühendeid. Üks vanemaid kasutuses olevaid plaste on polüvinüülkloriid ehk PVC, millest on tehtud näiteks vanad heliplaadid. PVC-d ei kasutata enam kuigi palju pakendites, küll aga ehitusmaterjalides, nagu näiteks aknad, uksed, lae-, põranda-, seinaprofiilid ja -katted, kaablite isolatsioon jms. Selle materjali kodusel põletamisel tekib kindlasti dioksiine.

Teatmeteosed ütlevad, et dioksiinide puhul on tegemist ühe kõige mürgisema ühendiga, mida inimene on suuteline tekitama – ja seda just kodusel jäätmepõletusel. Dioksiine võib tekkida ka teiste kunstmaterjalide, nt kummide põletamisel.

Seega – mõne üksiku kilekoti või nn komposiitpakendi (papp ja kile) kõrgel temperatuuril põletamine ei ole suur patt, muu plastmaterjali kodus (ahjus, kaminas, lõkkes) põletamise korral on aga tegemist otsese keskkonna mürgitamisega, mis ohustab ka inimesi. Jäätmepõletusel on oma koht jäätmekäitluses – kuid seda spetsiaalsetes kaasaegsetes tehastes, kus kõik keskkonnaalased ohud on välditud. Ilmselt jõutakse Eestis niikaugele lähema viie aastaga.

Kuidas siis jäätmetega toime tulla?

• Sordi jäätmeid juba tekkekohal ning kasuta jäätmete taaskasutussüsteeme (jäätmejaamad, jäätmekogumispunktid), isegi kui need ei asu päris koduukse kõrval!
• Küsi rohkem lisainfot kohalikust omavalitsusest!
• Ära põleta jäätmeid!
• Ära viska jäätmeid teepervele või metsa alla!
• Ära sokuta neid kellegi teise konteinerisse!
• Liitu korraldatud jäätmeveoga, nii ei koorma sa oma jäätmetega teisi inimesi ja keskkonda.

See kõik ei ole üldse keeruline, vaid arusaadav ja loogiline tegevus igale mõistusega inimesele ehk igaüks meist saab jäätmete ohutu käitlemisega hakkama. Ka ostlemisest võib rahuliku südamega rõõmu tunda, kui on selge, et tarbimisega kaasnevad jäätmed on keskkonnasõbralikult käideldud.

Plastide välimääraja

• PET Polüetüleentereftalaat – gaseeritud jm karastusjookide pudelid, valmistoidukarbid;
• HDPE Kõrgtihe polüetüleen – mitmesugused pudelid (ketšup, majonees jms), kodus kasutatavad kemikaalid (pesuvahendid, ðampoonid jms);
• PVC Polüvinüülkloriid – kaubakastid, toidupakkekile, mineraalvee ja ðampoonipudelid;
• LDPE Madaltihe polüetüleen – kilekotid, toidu pakkekile;
• PP Polüpropüleen – või- ja margariinikarbid, valmistoidukarbid;
• PS Polüstüreen – jogurti-, kreemide- jms topsid, vahtalused lihale, puuviljadele, joogitopsid jm;
• OTHER Muu plastik – kõik plastid, mis ei kuulu eelnevate hulka, näiteks melamiinvaikudest toodetud plastid, mida kasutakse plasttaldrikute ja - topside valmistamiseks.