Mis võiks olla üritus, mille peale miljon turisti tungleb vaid üheks päevaks aastas Eestisse ja ligemale niisama palju uudistab kuu aega enne ja pärast ühte parki? Pindalalt kolmandiku võrra väiksem Holland on selle tõmbenumbri avastanud, sest kus veel mujal näeks hiiglaslikke lilledest kujusid ja õitsemas üle poole tuhande tulbisordi.

Tung seda ilmaimet näha on Eestistki nii suur, et vähesed turismifirmad, mis Hollandi lilleparaadi ajaks eestlasi rahvaste ja rahvuste rõõmsat paabelit täiendama viivad, müüvad oma reisi sinna hoobilt välja. Pärnus tuntud Gondvana Reisidki täitis seitsmendat kevadet bussi lille- ja aiandushuvilistega.

Keukenhof, ilusaim kevadpark

Madalmaade Kuningriiki sõidu eel ei olnud ma Keukenhofist kuulnudki. See 32 hektari suurune ja maailma ilusaimaks kevadpargiks nimetatud paik jääb Lisse linna külje alla ning võib ajaloos vaadata 15. sajandisse. Aega, mil lossiköögi tarvis siin krahvinna Jacoba von Beirenile maitsetaimi kasvatati ja sellest saigi paik nime – De Keukenhof - , sest de keuken tähendab kööki. Nii et – köögiõu, kuigi siin laiutab lillemeri.

Hiljem läks loss rikka kaupmehe pere kätte, kellel aga oli ilumeelt, sest just proua ja härra van Pallandti palvel hakkasid tuntud maastikuarhitektid Zocherid kujundama aedu ja parke. Just see inglise stiilis kavandatud ja kujundatud maastik ongi jäänud lillemuinasjutumaa aluseks.

“Hollandlastele tähendab Keukenhof kevade ja rõõmu sümbolit, suurt atraktsiooni turistidele ja loomulikult head sissetulekuallikat,” ütleb hollandlasest kolleeg Günter Brandorff.

Tänavune külastajate arv selgub 20. mai järel, mil lille- ja õiteküllusega hiilgav aed jääb järgmise aasta ootele. Mullu käis siin, pealinnast Amsterdamist edelasse jäävas maakohas üle 750 000 uudistaja.

Õitevahus kirsside alt varjulisele pöökpuu- või tammealleele jalutades, kirjeldamatut sibullillede kirevust ning purskkaevusid, tiigisilmi ja valgeid ning musti luiki imetledes tabab sädevil inimestele pilku heites tunne, nagu osaleksid rahvusvahelisel kokkusaamisel. Jaapanlased istuvad keset tulbivälju, et neid just seal pildistataks. Süsimusta nahavärviga neiud lasevad ennast kontrastiks pildistada valgete tulpide taustal, valgete turbanitega hindud võtavad jalgade puhkamiseks murul istet.

Keukenhofi on nimetatud ka fotograafide eldoraadoks – kullamaaks.

Üle 500 aedniku hoolitseb hooajal hiigelaia ilu eest, järgides käsitsitöö põhimõtet. Nii ei mürise siin muruniitjad ega puhuta tehniliste abilistega prahti laiali, nagu paraku Pärnu haljasaladel vaikseimalgi hommikul ette tuleb.

Tulbitriipu vaibad katavad põlde

Tulbihullud, võiks öelda hollandlaste kohta. Tulpi kujutavad nad kõikjal, kuhu vähegi annab seda 1593. aastal Madalmaadesse toodud lille paigutada: nii tassidel kui vaasidel, pastakatel ja šokolaadidel, rätikutel ja sallidel.

Keukenhofis eputab õite suuruse, kuju ja kirevusega üle 600 tulbisordi, peenardesse on pandud üle seitsme miljoni sibula. Niisuguse rikkuse eest peaksid hollandlased ütlema tänu oma merelisele kliimale ja viljakale mullale, mis soosib looduse kingitusena sibullillede kasvatamist ja aretamist.

Tulbihulluse kõrgajal maksti ühe uue aretatud sibula eest sellega võrdses kaalus kullaga, see aeg jääb 1634.-1637. aastatesse, kuid oma tipptaset tulbikasvatuses ja -aretuses ei ole maailma vanima trikolooriga uhkeldav Holland kellelegi loovutanud.

Nii näebki kevadel vaid seal silmapiirini ulatuvaid välju, millele oleks nagu värvikirevates triipudes vaip laotatud ja kus mujalt saabunud ajavad silmi pärani, sest tulbiõisi koristatakse traktoritega. Aiandusega kodus olijad teavad siinkohal seletada, et kui õis võetud, hakkab sibul endale jõuvaru koguma.

Kultuurtulpide nimistu koostas Rootsi loodusteadlane ja arst, süstemaatika isa Carl von Linné, kelle sünnist 23. mail möödub 300 aastat. Just seda tähtpäeva silmas pidades järgib Keukenhof tänavu motot “Linné, 300 aastat lillede kuningat” ning just seepärast avas Rootsi kroonprintsess Victoria 21. märtsil siin kevadise ligitõmbava vaatemängu.

Tagantjärele peaks aga Madalmaade Kuningriik tegema kummarduse mitte ainult teise kuningriigi loodusteadlasele, vaid ka omaaegsele Lisse linnapeale, kelle oskuslik PR-trikk tõi 1949. aastal kokku piirkonna aednikud, juhtivad sibullillede kasvatajad ja eksportijad, ning vabas õhus korraldatud lillenäitusele algas vaatajate tormijooks. Ja on jätkunud kõik vahepealsed kevaded, jõudes ületuleval aastal tähelepanuväärse 50. korrani.

“Tulpide, hüatsintide ja teiste sibullillede mustrid kavandatakse sügisel, sibulad, mida istutamiseks vajatakse, kasvatatakse ette suurtel põldudel,” mainib Keukenhofi köögipoole kohta sealne kolleeg.

Lillekujud löövad tummaks

Mõõtmatutelt väljadelt lõigatud tulbi-, nartsissi-, hüatsindi- ja teisedki lõhnavad õied vormuvad hiiglaslikeks lilleseadeteks, mis läbivad lilleparaadil ligi 40 kilomeetrit, saadetuna kahte kätt elevil rahvamassist ja kaamerate silmapilgutustest.

Temaatilised lilleseaded ehk corso’d valmistavad ette ja toovad nende näitamisega endale tunnustust lilleaiad, aiandid ja firmad, oma panuse lisavad sponsorid, ettevõtjad, kaasatud linnadki. Paraad algab hommikul Noordwijkist ja lõpeb õhtul Haarlemis, läbides 40kilomeetrise vahemaa.

Hiigelalustele kujundatud makettide kirjeldamiseks napib sõnu, sest oma silm tuleb kuningaks kroonida, et aastas vaid ühel päeval Hollandis juhtuvast imest osa saada.

Väikelinna Voorhouti jõudis ligi 60 lillemaketist koosnev paraad kella 11 paiku hommikul. Tund varem hakkas tänavate äärde kogunema mitmekeelne vaatajaskond. Saksa turistid võtsid kohad õllerestorani välilaudade taga, tõmmud tirtsud istusid tänavakividele, teadlikumad lõid lahti kaasavõetud toolid, paremini näha tahtjad ronisid aiapostidele ja eelisolukorras olid need, kelle koduaknad avanesid esimesest korrusest kõrgemal peatänava poole.

Lapsed tallasid pedaale, emad-isad lükkasid kärusid, igal liiklus- ja liikumisvahendil lilleseaded, õhupallid ja punavalgesinised mitmes suuruses riigilipud.

Ja siis see algas, trummitüdrukute, pasunakooride, võimlejate saatel, pildistajate üksteisest ületrügimise ja vaimustushüüetega.

Keukenhofi lilleaed möödus kolme inimese kõrguse seadega “Lastepidu”, millel punastest tulpidest patsidega Pipi rõõmsalt lilleistutamise juures aias paremale küljele murule visanud, pärdik tema ees.

Hääletult liikuvatele alustele püstitatud seaded kujundavad kunstnikud, lilled paigutavad spetsiaalsetele vormidele asjatundjate tiimid ning nii tegijate kui publiku silmarõõmuks leiavad oma koha miljonid õied.

Neil, kes tänavale lähemal, ulatab käsi haarama lilleparaadi ajalehte, milles osalejate ülevaate ja reklaami kõrval pikalt juttu sellestki, kuidas corso-viirus ikka ja jälle kevadel välja lööb.