Säästmaks kuusikuid massilisest kahjust, mida tekitavad tüvekahjurid, on aeg alustada kahjuritõrjega, mille esimene faas on kuuse-kooreüraskile asustamiseks püünispuude paika sättimine.

Püünispuudeks valitakse vigastatuid, nõrgestatuid või kasvus alla jäänuid kuuski, mis on kahjustuskollete läheduses. Kevadisteks püünispuudeks sobivad ka sügis-talvised tormimurru, -heite ja lumemurru kuused. Püünispuude asukoht peaks jääma kolde lähedale ning asukoha valikul peab arvestama ka seda, et püünispuud ning ka lähedalasuvad puud, mis on üraski poolt asustatud, tuleb metsast mõne nädalaga pärast puude asustamist välja vedada.

Püünispuud langetatakse võimalusel möödunud aasta üraskikolde lähedusse väikeste gruppidena 5-10 kaupa (kuni 10 tm hektari kohta), eemale tervetest puudest. Üraskilendluse ja -asustuse järgselt otsitakse üles ja raiutakse ka täiendavalt lisanduvaid värskelt asustatuid jalal kasvavad puid. Masinraie korral püünispuud langetatakse ja jäetakse võimalikult laialilaotatuna tõrjekohtadele märtsikuu teises pooles, sest rullikute poolt vigastatud, osalt lahtise koorega puudel koorealune kuivab ruttu läbi ja pole mardikatele asustamiseks enam atraktiivne või asustus jääb loodetust madalamaks. Eelistada tuleks mootorsaega püünispuude langetamist. Püünispuude efektiivsuse suurendamiseks on kasutusel ka feromoonpreparaadid. Püünispuud tuleks panna väikeste gruppidena ja iga grupi peale 1-2 feromoonpreparaati. Feromoonpreparaadist eralduvate lõhnainete abil saavutatakse võimalikult suurem üraskite asustustihedus püünispuude tüvel.

Kevadel üraskite poolt asustatud püünispuud tuleb metsast välja vedada saeveskisse saagimiseks optimaalselt 2-3 nädala jooksul üraskite haude rajamisest, mille käigus mardikad ja haude erinevad arengujärgud hukkuvad.

Viivitada sellega ei tohi, vastasel juhul jõuavad mardikad kooruda, koore alt lahkuda ning rajada läheduses kasvavatele kuuskedele mai-juuni kuus täiendavalt sõsarhaude.