1983. aastal said Lääne-Virumaal Rakvere külje all Vinnis kokku ja abiellusid Põlvamaalt pärit agronoomiharidusega Lembit (1931) ning Tartumaalt pärit zootehnik Silvi (1938). Nad kolisid elama Vinni asula igavasse kivimajja ja paari aasta pärast said ka lähedalasuva võssakasvanud maatüki. Lembitu meelest on tegevusetus kurjast, ja nii nad puhastasidki maatüki ära ja kasvatasid seal mõnda aega kartulit ja kapsast.

Silvit huvitasid aga ilutaimed, tema tõi mahajäetud talukohtadest lilletaimi ja rajas neist mõned ilupeenrad. Naise huvi nakatas ajapikku ka Lembitut.

„Ma olin iluaianduses võhik, nii et alustasin siis pikka ja põnevat avastusretke,” muheleb Lembit nüüd. Taimi tõid nad oma aeda nii laatadelt ja botaanikaaedadest kui ka kollektsionääridelt ning puukoolidest.

Kogu maailma liigid

Seoses omandireformiga pidid Silvi ja Lembit 1990. aastate keskel aga maatüki õigusjärgsetele omanikele loovutama. Iluaed oli siis kümmekond aastat vana.

„Otsustasime tulevaste võimalike segaduste vältimiseks uude asupaika juba omanikule kinnistatud maatüki osta. Meie aeda toodud taimed olid alles noored ja kannatasid ümberistutamist,” räägib Lembit.

Uus, 1,2 ha suurune aed rajati Mõdriku külla, kunagise Vinni sovhoosi noorkarjakopli rasketele savimaadele. Ümberkolimiseks anti ainult aasta ja selle ajaga tuli maatükil võsa välja juurida, see metsloomade vastu võrktaraga piirata ja kastmisveetiik kaevata.

„Hilissügisel istutatud okaspuud ja pool tuhat püsilille olid uue koduga väga rahul ja läksid suurepäraselt kasvama. Olime küll kõik oma säästud uuele aiale kulutanud, aga ei kahetsenud,” räägib Lembit.

Praegu on metsade ja põldude vahele peitunud kollektsioonaias umbes 1300 nimetust püsililli, hulk vähetuntud ja haruldasi talvekindlaid sibullilli ja mõnisada huvitavat puud-põõsast, kokku 373 taimeperekonnast. Täielikult puuduvad suvikud ja tavalisemad sibullilled, nagu daaliad, krookused, tulbid, liiliad ja gladioolid. Lembit kommenteerib: „Esindatud on kõik maailma mandrid, välja arvatud Antarktika ja ekvaatorilähedased alad.”

Ümbruskonnale taimi ja teadmisi

Villemsonide uhke taimekogu on jaotatud kaheks, osa kasvab põhjapoolse nõlva suurte puude all paiknevas varjuaias, ülejäänud lõunapäiksele avatud tasasel nõlvapealsel. Järskude kallastega tiiki varjuaia külje all kaunistavad vesirooside ja vesikuppude nahksete lehtede vahelt piiluvad värvilised õiekroonid, millele sekundeerivad kaldataimede lopsakad puhmad. Puude varjus, jahedas ja hämaras kasvavad nii paarimeetriseks sirguvad püsikuliigid kui ka maadligi hoidvad pinnakatjad.

Varjuaiast läbi mines jõuame tasasel platsil asuvasse, läikiva tuhkpuuhekiga piiratud päikeseaeda, kus kasvavad kiviktaimlalilled ja teised valguslembesed püsikud.

Lembitu väitel on kõik taimed aias juhuslikult kokku paigutatud ja maha istutatud. Seda on raske uskuda, sest tulemus on kenasti tasakaalus. Hekid, põõsad ja kõrgemad püsikupuhmad moodustavad eri aiaosade vahele piirdeid, luues nii erinevaid aiaruume.

„Meie aed õitseb vahelduvalt taimeliigiti lumest lumeni,” teatab Lembit. „Täiusliku pildi saamiseks tuleks taimedega tutvust teha iga kahe-kolme nädala järel. Õige lilleilu vaatleja peaks aga vähemalt kolm tundi aega varuma!”

Villemsonide aed ei ole üksnes imetlemiseks: maist oktoobrini avatud kollektsioonaiast saab taimehuviline siit taskukohase hinnaga mõndagi kaasa osta. Suve jooksul müüakse ligi 400 erineva nimetusega taimi, millele lahke pererahvas ka kamaluga kasvatusnippe lisab.

„Peamine suund on meil püsikuliikide ja vormide alleshoidmine, et ümbruskonna rahvas võiks nendega tutvuda ja ka istutusmaterjali saada,” räägivad Lembit ja Silvi. Taimed on enamasti suurte puhmastena avamaal, kust peremees nad labidaga välja kaevab. Väiksemakasvulised liigid kasvavad pottides.

Karastunud taimed

Kõige rohkem on Villemsoni aias alpitaimi, mis on kohanenud tugeva tuule, madala temperatuuri ja muude raskete elutingimustega. Siit võib saada ka varjuaeda, veekogu kallastele ja taluaeda sobivaid vähenõudlikke taimi, näiteks päevaliiliaid on vähemalt 40 eri sorti! Kuna pererahval pole taimede väetamiseks ja poputamiseks aega, siis ei hakka need ka uue omaniku juures tavalises kehvas aiamullas  põdema.

Lembit hoiatab ka liigse kastmise eest: „Ma ei soovita kuival ajal taimi kastmisega ära hellitada. Kui olete korra juba kastma hakanud, peate edasi kastma. Ja kui selline taim siis kuivale jääb, olete tast kohe ilma. Kõige parem on lasta taimel põud läbi elada, siis ta kohaneb ja karastub.”

Aia ainuke veeallikas tiik kipub põuaga kokku kuivama. Seepärast saavad kuival suvel ainult konteinerites kasvavad müügitaimed regulaarselt janu kustutada. Enamik kollektsioonaia taimi on aga suvekuivusega harjunud.

Lembit ja Silvi töötavad kollektsioonaias vaid kahekesi, mida on raske uskuda, sest aed on ülikorras ja umbrohuvaba. Seejuures on taimede hooldamine põhiliselt perenaise mureks. Peremehe aeg kulub suvel külaliste vastuvõtmisele, ekskursioonidele ja taimemüügile.

“Ilutaimedega on nii, et mida kauem sa nendega tegeled, seda südamelähedasemaks nad saavad,” räägib pererahvas. “Tegevust jätkub meil nii suvel aias kui talvel taimi uurides. Kui suvel aias askeldades jaks otsa saab, jalutame läbi oma lillekogu – ning väsimus kaob!”

Silvi ja Lembit Villemsoni kingitus Virumaale

Jalutades Helsingi ülikooli vanas botaanikaaias, mis asub nii käepäraselt kesklinnas iga külalise käeulatuses, tasub tähelepanu pöörata taimede päritolule. Meist sammuke põhjapoolsemas Soomes on taimede talvekindlus veel olulisem omadus kui meil. Seal on, mida õppida: taimed on korralikult sildistatud ja kitsukesest ruumist hoolimata on kollektsiooni täiendamisel ka kujundusele mõeldud.

Poolteist sajandit tagasi, kui Peterburi ja Tartu ülikooli botaanikud teisel pool Uuraleid impeeriumi idakanti avastasid, tõid nad oma kodu-botaanikaaedadesse hulgaliselt Siberi ja Kaug-Ida külmakindlaid taimi. Siit levisid need läbi Skandinaavia või Saksamaa edasi Lääne-Euroopasse.

Kes Vinni vallast Mõdrikult Silvi ja Lembit Villemsoni aeda on osanud otsida, leiab neidsamu taimi meie kodumaises pinnases kasvamas ja võib neist mitmeid ka koju kaasa võtta. Vaadake tähelepanelikumalt näiteks siberi astrit Aster sibiricus, siberi brunnerat Brunnera sibirica, siberi iirist Iris sibirica, siberi klaitooniat Claytonia sibirica, mandžuuria kivirikku Saxifraga manschurica, Prževalski kobarpead Ligularia przewalskii, Middendorffi ja Sieboldi kukeharju Sedum middendorffianum, S. sieboldii, tanguutia kuldkeppi Sinacalia tangutica, Kopetdagi käokulda Helichrysum kopetdagense, siberi mertensiat Mertensia sibirica ja paljusid teisi taimi – nad on palju vastupidavamad ja omapärasemad kui enamik Lääne-Euroopa importtaimi.

Villemsonide kollektsioonaed paistab teiste omasuguste seas silma oma kujunduse poolest. Kerge on taimi koguda, nad kasvunõuete järgi rühmitada ja siis peenrale ritta istutada. Kunst on aga kõike eelöeldut arvestades kujundada liigendatud ja vaheldusrikas aed, kus tuhanded taimed end hästi tunnevad ja paljunevad. Vähe sellest, tänutäheks hea hoolduse eest on nad Villemsonidele kinkinud mõned eriti väärtuslikud mutatsioonid. Loodetavasti saame mõne aasta pärast osta sealt näiteks kuradipuu Aralia elata kodumaise omajuurse valgekirjude lehtedega erimitaime.

Kui veel arvesse võtta, et kollektsioonaed paikneb järsul põhjapoolsel nõlval ja on rajatud ilma elektri ja masinate abita ning kastmisvesi on järsaku all ojas, tuleb andekatele aednikele au anda ka korraliku eesti jonni ja töökuse eest.