Geenid, mis annavad ahvile tervist ja jõudu, kutsuvad inimestel esile raske haiguse, kirjutab Alo Lõhmus. Ons inimeste haigused kõigest meenutused meie ühisest karvasest minevikust puu otsas?

Selliseks küsimuseks annab ainet makaakide (Ma-caca mulatta) genoomi sekveneerimine ehk järjestamine ja üleskirjutamine. Makaagigenoom on kolmas sekveneeritud primaadigenoom. Esimesena saadi see töö tehtud inimese (Homo sapiens), seejärel šimpansi (Pan troglodytes) genoomiga.

Reesusahvidena tuntud makaakide geenide lahtikirjutamine aitab senisest paremini mõista ka kahe eelneva liigi pärilikkusinfot, loodab värsket uurimust tutvustav ajakiri Nature.

Et reesusmakaake kasutatakse paljude haiguste uurimiseks ja ravimite katsetamiseks, võivad just makaagigeenid tuua selgust nii mõnegi haiguse tekke mehhanismi ja ka sellesse, miks mõni ravim toimib ahvidel teisiti kui inimestel.

Ainult inimese ja šimpansi geenide võrdlemisest ei piisanud näiteks inimese tekkeloo mitme küsimuse selgitamiseks.

Erinevate liikide genoome saab võrdlemise teel vanuse alusel hõlpsasti järjestada siis, kui võrreldakse kaugelt suguluses olevate loomade (nt kana ja hiire) geene, kuid kitsalt primaatidele omaste muutuste ajaliseks järjestamiseks ainult kahest genoomist ei piisanud, kirjutas Nature.

Nüüd annab makaak kolmanda primaadina võrdluste tegemiseks parema võimaluse, seda enam, et inimahvid (nagu šimpansid ja inimesed) eraldusid makaakide eellastest 25 miljonit aastat tagasi, inimese ja šimpansi teed läksid aga lahku kõigest 6 miljoni aasta eest.

«Nüüd, kus meil on ka kolmas primaadigenoom, keskendume primaatide varase arenguliini sündmuste mõistmisele,» lubas makaagigenoomi sekveneerimist juhtinud Houstoni Baylori meditsiinikolledži teadlane George Weinstock.

Esialgse analüüsi kohaselt on inimese ja makaagi DNA 97,5% ulatuses identne nendes geenides, mis meil on ühised. Kuid ka geenierinevused on mõistagi suured, mis võib seletada, miks makaakide abil korraldatavad katsed nakkushaiguste, sh HIVi raviks ei suuda sugugi alati ennustada katsetatava ravimi tegelikku mõju inimorganismile.

Näiteks on makaakidel inimesest rohkem neid geene, mis reguleerivad haigustega võitlevat immuunsüsteemi, ning on loogiline, et ka immuunsüsteem ise peab seetõttu toimima meie omast erinevalt.

Huvitaval kombel leidub makaagil ja inimesel sadu niisuguseid ühiseid geene, mille toime on kummagi liigi organismis täpselt vastupidine. Mingi geenikombinatsiooni ilmnemine hoiab ahvi terve ja lõbusana, ent inimorganismis avaldudes paneb sama geenivorm aluse raskele haigusele.

See avastus võib heita valgust haiguste tagamaale kõige laiemas mõttes. Võib-olla polegi mõned rasked tõved tingitud meie füsioloogia vingerpussidest, vaid hoopis miljonite aastate tagant pärit geneetilistest reliktidest. Äkki ei sobi need geenikombinatsioonid kokku meie ahvist inimeseks muutunud keha talitluse ja elustiiliga, kuid looduslik valik ei ole jõudnud neid meie genoomist veel välja rookida.

Makaagigenoomi tuules peaks varsti valmis saama ka giboni (Nomascus leucogenys), orangutani (Pongo pygmaeus), gorilla (Gorilla gorilla) ja marmo-seti (Callithrix jacchus) geenijärjestus.

Uudiseid leidub aga ka šimpansi genoomi uurijate töömail: nimelt näitab värske analüüs, et 6 miljoni aasta jooksul, mil šimpansid on inimestest lahus elanud, on neil loodusliku positiivse valiku juhituna arenenud rohkem uusi geene kui inimesel samal ajal.

Šimpansi ja inimese skoor on 233 šimpansigeeni mutatsiooni ja 154 inimgeeni mutatsiooni, leidis Michigani ülikooli teadlane Ann Arbor, uurides 14 000 geeni šimpansi ja inimese pärilikkusaines.

See avastus kõigutab tugevasti inimese ettekujutust, et just meie oleme läbinud eriti intensiivse loodusliku valiku, mis andis meile teiste loomadega võrreldes suure ajumahu, kõnevõime jt inimlikud eelised.

Šimpanside arengu saladus võib peituda asjaolus, et valdava osa viimasest kuuest miljonist aastast on šimpanse planeedil elanud oluliselt rohkem kui inimesi, kes on pidanud läbi ajama killustatud kogukondadena.

Et ahve ei tasu alahinnata, näitab ka uurimus, kus selgitati orangutanide puult puule liikumise tehnikat.

Birminghami ülikooli teadlane Susannah Thorpe filmis koos kolleegidega Sumatra orangutane, kes on suurimad puuvõrades elavad ahvid. Need ahvid elutsevad puudel, sest maapinnal varitsevad Sumatra tiiger ja teised kiskjad.

Ahvivideote analüüsimisel selgus, et orangutanid on puult puule liikumiseks välja töötanud meetodid, mis väldivad ohtlikku laskumist maapinnale ja ühtlasi säästavad ka märkimisväärselt lihasenergiat.

Suurte ahvidena on neil keeruline ületada puudevahelisi tühimikke, sest puuvõra välimised oksad, kust oleks kõige kergem naaberpuule karata, on peenikesed ega kanna orangu-tane.

Ent kavalad ahvid toimivad nõnda: nad ronivad lähimale tugevale vertikaalsele oksale ning painutavad seda oma keharaskuse abil seni, kuni ulatuvad haarama naaberpuu oksi. Kui nad suudavad kinni võtta vaid naaberpuu peenikestest okstest, sikutavad nad nende abil lähemale naaberpuu jämedama oksa.

Thorpe arvutas välja, et säärane puult puule loivamine on ka väga mugav: okste painutamine ja sikutamine kulutab poole vähem energiat kui puult puule hüppamine või ühe puu otsast alla ronimine, teise puuni kõndimine ja siis uuesti selle otsa ronimine.