Tartus toimuval maamessil esitletakse muu hulgas briketipressi Biomasser. Selle maaletooja on Valgamaa osaühing Starfeld, mille juht Toomas Starke juba teab, kuidas teraviljapõhk pressis silindriliseks küttebriketiks muutub.

On teada, et viimasel ajal pööravad paljud riigid üha suuremat tähelepanu alternatiivsete kütuseliikide kasutuselevõtule. Otsitakse uusi võimalusi nafta ja kivisöe kõrvale, mõeldes nii keskkonnale kui praktilisusele ja mugavusele.

Ettevõtja Starke teab, kui tülikas on haluküte, pealegi on küttepuude hind üsna soolaseks kerkinud. Kolm aastat on ta kütnud puitbriketi ning vilja ja viljajäätmetega, milleks on katlamajas spetsiaalne põleti.

Lahendus Poolast

Kui mees mainib viljaga kütmist, tekib tahtmatult küsimus, kas tõesti pole selle põllusaadusega midagi targemat teha. Starke tunnistab, et eks see hell ja mingil määral eetiline teema ole. Kui teha aga mõned rehkendused rahas ja mõelda keskkonnasõbralikult, pole selles tegevuses midagi ebaeetilist.

Pigem vaatab Starke n-ö otsa põhule – teravilja- ja rapsipõhule – ja kaugemale. Samuti on tema huviorbiidis nn energiataimed, täpsemalt paelrohi ehk päideroog, mida kasvatatakse ka loomasöödaks. Tänavu kavatseb ta Tartumaal seda külvata Eestis teadaolevalt esimesed umbes sada hektarit spetsiaalselt energia tarbeks.

«Esimese saagi koristan kevadel 2009. Edaspidi võib seda teha igal aastal. Päideroog püsib keskmiselt sees 10–12 aastat,» tutvustab Starke energiataimega ümberkäimist. Suur pluss on siin ka see, et kevadkoristusel saab kasutada põllutehnikat, mis parasjagu seisab veel jõude.

Starfeldi juht naerab, et võiks põhust kui väga heast alternatiivkütteliigist rääkida tunde. Ta teab, et on olemas vastavad põhukatlad, kuid nende miinuseks on kapitalimahukus ehk asjaolu, et nad vajavad lisaks eritehnikat.

Suurtootmisele pole probleem lükata kateldesse suured, 250kilosed põhupallid. Ent väikesed katlad vajavad teistsugust lahendust, mis tähendab, et põhk tuleb kuidagi neile «söödavaks» teha.

Eelmisel sügisel hakkaski ettevõte lahendust otsima. See õnnestus Starke kolleegidel Poolas, kus peetud messilt leiti samas riigis toodetud briketipress.

Nüüdseks on nii mõnelgi skeptikul selge, et 1,4 meetri pikkune, 0,6 meetri laiune ja 1,45 meetri kõrgune seadeldis suudab tõepoolest põhu 70millimeetrise läbimõõduga silindriks pressida. Seejuures on pressipeas temperatuur 250 kraadi. Põhus olevast ligniinist piisab täiesti, et silinder koos püsiks.

Briketi sisemusse jääb avaus, see on märk kokkupressi suuremast efektiivsusest. Avaus omakorda on õhukanal, mis parandab põlemisel õhu juurdevoolu.

Starke sõnutsi tuleb põhubriketi hind puitbriketist umbes kolmandiku võrra odavam, jäämata oluliselt alla kütteväärtuselt (vastavalt 16,5–17,5 ja 18–20 MJ/kg). Puidu eelis on küll selle väiksem tuhasus (0,5–1,5 ja 2–4%).

Võrreldes teravilja- ja energiataimepõhku, saab esimest hektari kohta 1,5–2 tonni sõltuvalt kultuurist, teist 10–12 tonni (kuivaines).

Puitbrikett 4,8, päiderohi 4,5 ja teraviljapõhk 4 – need on megavatt-tunnid, mida ühe, teise ja kolmanda tonnist soojusena kätte võib saada.

Briketipress kui külmik

Starke kinnitab, et põhk on selline energiasektor, millest kümne aasta pärast räägitakse Eestis tunduvalt rohkem. «Lapsekingades,» isloomustab ta praegust seisu. Ta teab, et Soomes on käesoleval ajal energiaheina külvatud 20 000 hektaril, lähiajal on kavas jõuda 50 000 hektarini.

«Meil on 400 000 hektarit maad kasutamata-harimata. Päiderohi on tänuväärne taim, mida saab ka turbamaadel kasvatada,» näeb Starke head perspektiivi.

Ta soovitab Eesti põllumehel õppida ka poolakatelt ja skandinaavlastelt, kes on «põhu kui kütte väärtustamises meist suure sammu võrra ees».

Biomasseri kiituseks ütleb ta veel, et seda on kerge käsitseda – pärast vooluvõrku ühendamist on see kohe töövalmis. Nagu külmkapp, naerab maaletooja.

«Pole mõtet osta midagi sisse kalli raha eest, kui meie ümber on piisavalt odavamat alternatiivkütet. Pole mõtet naftaðeikidele raha teenida,» naerab ettevõtja, kes maamessil näitab peale briketipressi ka taime- ja loomakasvatusseadmeid.