Õige istutusaja valik
Kevadel tuleks istutamist alustada niipea, kui ilm ja mullaolud seda vähegi lubavad. Mida varem saavad paljasjuursed istikud maha pandud, seda kiiremini algab nende kasv ja areng. Hilinenud istutamise järel jäävad taimed põdema ja aastane võrsekasv piirdub vaid mõne sentimeetriga. Eriti aegsasti tuleks istutada põõsad, kelle pungad kipuvad varakult puhkema. Seepärast soovitataksegi põõsaid juba sügisel istutada.
Taimede seisukohast on parim istutusilm niiskel uduvihmasel vähese tuulega päeval. Ereda päikesega ei tohiks küll istutada, kuid selleks tungiva vajaduse korral tuleb istiku juuri korralikult niisutada ning aurumist takistava materjaliga (nt kilega) või niiske mullaga katta.
Varajase mahlaliikumisega taimed (kased, vahtrad) istutatakse pärast lehepungade puhkemist, sest muidu võivad istikud toitainete suure kaotuse tõttu hukkuda.
Varasügisel (augustis-septembri alguses) istutatakse ka okaspuud, sest sel ajal kasvavad nende juured kõige intensiivsemalt. Nii jõuavad taimed enne maa külmumist juurduma hakata ega ole ka nii talveõrnad. Okaspuid võib istutada ka varakevadel.
Lehtpuude ja põõsaste istutusaeg kestab kuni maa külmumiseni. Soomes on kaski ja pärnasid istutatud edukalt veel detsembriski. Mõned aednikud väidavad, et roosegi võib maha panna hilissügisel, ilma et talvekahjustusi tekiks. Tegelikult on paljasjuursete taimede õige istutusaeg kevadel kuni pungade puhkemiseni ning sügisel pärast lehtede langemist.
Nõuistikute eelised
Kevadel on aias niigi palju tööd eelkõige üheaastaste taimede külvi ja istutusega. Tavaliselt langeb paljasjuursete istikute mahapanek just samasse aega. Nõuistikutega võib aga oodata nende kiirete toimetuste lõpuni ning istutamise alles siis ette võtta.
Nõuistikuid võib panna maha kogu taimede kasvuaja jooksul. Viletsa kastmisvõimaluse korral ei soovitaks istutamiseks valida vaid kuuma põuaaega (kahel viimasel suvel päris pikk periood). Nii võib toimida vaid siis, kui istik on kasvuturbas täielikult juurdunud – kasvukotist või -potist väljavõtmisel on näha läbipõimunud juurevõrgustikku. Enne nõu eemaldamist tuleb juurepall korralikult läbi kasta. Kui istik on konteineris pikka aega kasvanud, võivad juured selle põhjas või külgedel keerdunud olla. Selline turbapallist väljaulatuv sasipundar tuleks enne istutamist lahti harutada ning juured istutusauku võimalikult laiali asetada. Kuna nõuistiku juured ulatuvad sageli mullapalli pinnakihti, peaks selle kasvukohas senisest mõne sentimeetri võrra sügavamale istutama. Kui paljasjuurne istik vajab juurdumiseks teatud aega ning taime kasv on sel ajal pidurdatud, siis nõuistiku kasv jätkub peaaegu samas tempos kohe pärast istutamist. Muidugi ei tohi ka nõuistiku puhul unustada istutusjärgset korralikku kastmist.
NB! Kui nõuistik jääb mitmeks päevaks istutamata, ei tohi juurepallil lasta ära kuivada!
Ohud istikute ostmisel
Istikute päritolu
Meie kliimas on väga tähtis, et istik oleks pärit kas Eestist või sarnaste loodusoludega maalt. Kesk- või Lõuna-Euroopast toodud taimed osutuvad meil sageli talveõrnaks. Pehmema ja ühtlasema talve korral ei juhtu ehk midagi, kuid järsud õhutemperatuuri kõikumised, sula ja külma vaheldumine võivad kahjustada isegi karmimast sisemaisest piirkonnast pärit taimi. Seepärast tuleks istikute ostmisel alati nende päritolu vastu huvi tunda! Valida võib juhumüüja või tuntud ja kontrollitud puukooli vahel. Aia rajamisel on mõttekas istutada põhipuudeks ja -põõsasteks Eesti puukoolides kasvatatud taimed. Sissetoodud huvipakkuvad, kuid meil kohanemata taimevormid võiks paigutada kohtadesse, kus nende võimalik väljaminek aia üldpilti ei rikuks.
Vale turustamisaeg
Endiselt leidub müügikohti, kus paljasjuursed istikud lähevad uue omaniku kätte siis, kui neil kevadel juba suured lehed küljes. Sooja ja niiske ilmaga kaotavad taimed lehtede kaudu palju niiskust, saamata seda juurte kaudu piisavalt lisaks. Pärast istutamist võivad taimed pikaks ajaks põdema jääda.
Üksikutes kohtades müüakse ikkagi sügisel paljasjuurseid istikuid, millel kuivanud ja krõbisevad lehed küljes. Selliste kasvamaminek võib olla sama hea kui saunavihal.
Istikute kahjustused
Ostmisel tuleb hoolega kontrollida, et istik ei oleks kahjustatud ega kuivanud.
Istutustarvikud
Toestusvahendid
Tugivaiad valmistatakse puidust või plastist. Puitteiba võib asetada ka plastist või metallist maasisesse ossa. Plastpostid on vastupidavuse tõttu korduvkasutatavad ning seetõttu mujal maailmas üha laiemalt levinud. Tugipostid peavad olema pinnavabad (lihvitud), soovitavalt ümara otsaga, värvitud mahedatooniliselt, mädanemisele ning paindumisele vastupidavad.
Noori põõsaid ei ole vaja toestada, küll aga võib nende ümber paigaldada kaitseraamid või -postid.
Sidumisvahendid
Parimaks sidumisvahendiks on 1–1,5 mm paksused ning 5–15 mm laiused lindid, mis seotakse ümber puu, pingutatakse ning kinnitatakse laiapealiste naeltega tugiteivaste külge. Materjal peab olema ilmastikule vastupidav, piisava tugevusega ja ümbruskonda sulanduva värvusega; ei tohi narmendada, hargneda, venida ega soonida.
Tüvekaitsed
Plastist spiraalse tüvekaitse võib panna puutüve ümber kohe pärast istutamist.
Edaspidise hooldusvaeva vähendamiseks võib maapinna istikute tüve ümber katta okaspuu koorepuruga (puudel 30–40 cm võrra ning põõsastel u 20 cm võrra okste välispiirist suurema raadiusega).
Mullakattekiled ja -kangad
Multšitavale pinnale võib umbrohu tõkestamiseks eelnevalt mullakattekangad (geotekstiilid) laotada.
Istutustööd
Kui tihedalt istutada?
Tingimata peab teadma, kui suureks taim kasvab. Noor puu võtab vähe ruumi ja alguses tunduvad istutusvahed oi-kui-suured olema. Aga nii just õige ongi. Puuvilja- ja marjaaia rajamisel tuleb peale taimede liigiomase suuruse arvestada ka edaspidist hooldusviisi (käsitsi või masinaga). Suures istandikus vajab masinhooldamine suuremat reavahet kui väikeses aias käsitsi töö. Seepärast ei saagi sama taimeliigi istutustihedust alati väga täpselt ette kirjutada.
Istutusaugu kaevamine
Istutusauk kaevatakse silinderjas või tüvikoonusjas (alt laienev). Augu mõõtmed valitakse vastavalt taime liigiomasele suurusele ja juuestiku ruumivajadusele. Koduaias võiksid tugevamakasvuliste viljapuude istutusaugud olla läbimõõduga 1–1,5 m ja sügavusega 0,6–0,8 m. Nõrgemakasvulistel vastavalt 0,5–0,7 x 0,3–0,4 m. Kuna marjapõõsaste juurekava ei tungi kaugeltki nii sügavale kui viljapuudel, siis piisab juurestikku vabalt mahutavast istutussüvendist. Ilupuu istutusauk peaks keskmise ja kergema mullalõimise korral olema 80 cm läbimõõduga ja 100 cm sügavusega, raskepoolsel lõimisel vastavalt 100 ja 120 cm ning väga savika maa korral 120 x 150 cm. Kaevamisel tuleks pealmine viljakas mullakiht panna augu ühele servale ja vähemviljakas põhjakiht teisele äärele. Augud tuleks kaevata ja täita parandatud mullaga osaliselt juba sügisel, sest nii tihenevad alumised kihid kevadiseks istutusajaks.
Enne istutamist tekitatakse augu põhja keskele koonusjas mullakuhik, mille külgi mööda saab juuri ühtlaselt laiali suunata.
Istikute ja mulla ettevalmistamine
Paljasjuurseid istikuid peaks enne mahapanekut paar tundi juuripidi vees hoidma. Väga kuivad istikud vajavad veelgi pikemat leotamist. Nõuistikute puhul jääb see mure ära. Tähtis on vaid, et juurepall oleks enne istutamist korralikult läbi kastetud.
Enne istutamist vajab augu täiteks kasutatav muld väetamist ja lupjamist (välja arvatud nt rododendronid, kanarbikud ja männid). Kevadel tuleks kasutada lämmastikurikkamaid väetisi, sügisel neid aga vältida. Istutusauk kastetakse enne taime mahapanekut korralikult läbi. Nõuistik eemaldatakse potist või kilekotist. Mullapalliga istiku juurte ümber seotud kangas võetakse ettevaatlikult ära alles istutusaugu põhjas. Istutamisel peaks vähemarenenud võraosa lõuna poole jääma.
Istutussügavus
Üldjuhul tuleb istutamisel jälgida, et juurekael maapinna suhtes senisele kõrgusele jääks. Liiga kõrgele istutatud taimede juured võivad hiljem mullast välja tulla. Kirsi- ja ploomipuul põhjustab kõrge istutus ülemäärast aluse- või juurevõrsete kasvu. Mida kergem on muld, seda ohutum ka normaalsest sügavamale istutamine. Lehtpuud ja -põõsad istutatakse senisele kasvutasemele või kõige rohkem 5 cm sügavamale, marjapõõsal võib hargnemiskoht jääda 5–10 cm sügavusele. Kunagi ei tohi neid aga kõrgemale istutada. Okaspuud tuleb istutada samale sügavusele, kui need enne kasvasid. Õrnemad poogitud taimed istutatakse nii, et pookekoht jääks talvekahjustuste ohu vähendamiseks 5–15 cm mulda (roosi- ja elulõngasordid). Väljas olev poogendiosa saab talvel sageli kahjustada, kuid mulda jääv osa on paremini kaitstud. Pealegi tekivad nii juurmistest pungadest uued võrsed ja arenevad lisajuured. Liigniiskes aias, kus põhjavesi väga kõrgel asub, tuleks taimed mullakuhilasse, s.o veidi kõrgemale istutada. Samuti peaks toimima ja ühtlasi lisama istutusauku liiva või turvast seal, kus mullalõimiseks on raske liivsavi. Nii väheneb juurte õhupuudusesse jäämine.
Puu või põõsa istutamisel õigele kõrgusele ja täpselt augu keskele on abiks augu läbimõõdust 30–40 cm pikem istutuslaud.
Istutusaugu täitmine
Kergema lõimise korral võib täitemullana kasutada sama pinnast, segades vajaduse korral eelnevalt hulka väetisi, lubiainet ja komposti. Leeliselembesed ilupuud ja põõsad ning kirsi- ja ploomipuud vajavad korralikuks kasvuks ja arenguks lubjarikast mulda. Happelise maa korral tuleks istutusauku lisada kas kustutatud lupja, põlevkivituhka, klinkritolmu, dolomiidijahu, kriidipulbrit vm lubiainet (1–1,5 kg/m²).
Värsket sõnnikut ei tohi vahetult juurte vastu panna, vaid katta eelnevalt mullakihiga. Liiga raske muld oleks parem asendada kergemaga. Puu ja põõsa juurestik peab jääma võimalikult loomupärasesse asendisse. Selleks pannakse istik augu keskele tekitatud mullakuhikule, mille külgi mööda saab juuri ühtlaselt laiali suunata. Augu täitmise käigus tuleb taime aeg-ajalt raputada – see tagab mulla sattumise kõikjale juurte vahele ning tihendada mulda mitte vajutamisega, vaid veega. Nii ei saa juured vigastada. Lõplik kinnivajutamine toimub tallates. Mulla kinnitallamist tuleb alustada kaugemalt ja lõpetada tüve juures, olles ise kogu aeg saapaninadega tüve suunas.
Istiku viltuvajumise ärahoidmiseks oleks vaja kasutada siledaid tugivaiu, millest üks peaks jääma istikust lõuna poole. Püsivuse suurendamiseks tuleks teibad kohe augu põhja õigesse kohta lüüa. Toestamisest tuleb pikemalt juttu sellenimelises lõigus.
Pinnase vajumine
Muld vajub aja möödudes oluliselt kokku (kergema lõimisega meetripaksune mullakiht kuni 10 cm) ning istutamisel peab sellega arvestama. Vajumine on suurem sügavama augu ja raskema lõimise korral. Istutuskoha mullapind tuleb jätta algul sedavõrd kõrgemaks, et pinnase tihenedes jääks istik ümbruskonna suhtes samale tasemele. Mida koredamat materjali on augu põhja pandud, seda pikaajalisem ka vajumine (rohkem kui aasta).
Kastmine
Kasta on kõige õigem istutusaugu täitmise ajal. Siis kulub vett vähem ning juured saavutavad mullaga tihedama kontakti. Pärast istutamist ja mulla kinnivajutamist tehakse hilisemaks kastmiseks tüve ümber kastmislohk ning aetakse piki istutusaugu piiri vee äravoolu takistamiseks madal vall. Hilissügisel tuleks kastmislohk tasandada, sest muutliku talve korral võib sinna tekkiv jääkiht tüve kahjustada. Eriti oluline on see raske lõimisega mulla korral. Edaspidi on soovitatav kasta noort puud pigem harvemini, kuid korraga väga põhjalikult – nii tungib juurestik sügavamale. Teisel kasvuaastal puu enam üldjuhul lisakastmist ei vaja (küll aga põua ajal).
Toestamine
Istutatud puu vajab esialgul (juurdumise ajal) toestust. Tuulte meelevallas olev mulda kinnitumata puu võib vastasel juhul kergesti kaldu minna ning nii juurdudagi. Selle vältimiseks lüüakse maasse 10–20 cm kaugusele tüvest vähemalt kaks 1/3 kuni poole istiku kõrguseni ulatuvat tugikeppi. Seisukindluse suurendamiseks tuleks teivas vähemalt 10 cm ulatuses juba istutusaugu põhja lüüa. Ühe vaia puhul võib puu kergesti viltu vajuda. Tüvi püsib kõige kindlamalt paigal, kui taime kohta panna kolm tugivaia. Väga suurtele ümberistutatavatele puudele kuluks koguni neli tugiposti. Sidumiseks tuleb kasutada laiemat pehmet nööri, mis ei hõõruks koort katki. Samas ei tohi sidumismaterjal veniv olla, sest muidu ei püsiks puu paigal. Jäigema paela või traadi korral panna selle alla tüvele elastne materjal. Paela ei tohi tüve ümber liialt pingule tõmmata, sest puu kiire kasvu korral võib kinnitus hakata koorde sisse soonima. Puu istutusauku sobitamise ajal tuleks jälgida, et oksad ei jääks edaspidise hõõrdumise vältimiseks vastu tuge.
Toestusmaterjaliks sobivad kuuse- ja männivaiad läbimõõduga 5–7 cm. Teibad asetatakse üldjuhul püstjalt, kuid okaspuude puhul praktiseeritakse ka kaldvaiadega toestamist. Tavaliste ilu- ja viljapuude toed võib eemaldada pärast puu täielikku juurdumist (2–3 aasta pärast). Nõrgakasvulistel pookealustel viljapuud vajavad aga püsitoestust, sest nende juurestik on väike ja pinnalähedane ega suuda saagikat puud püsti hoida. Nende vaiad peavad olema tunduvalt kõrgemad ning tugevamad kui ajutise toestuse puhul. Sel juhul kasutatakse puu kohta ühte tugivaia.
Istutusaegne lõikus
Üheks istutamisaegseks tööks on puu või põõsa lõikus. Veel parem, kui see oleks juba müügikohas asjatundja poolt ära tehtud, sest siingi on omad reeglid.
Varem lõigati paljasjuursete puuistikute oksi võra ja juurte tasakaalustamiseks ning lehtede kaudu aurumise vähendamiseks tugevasti tagasi. Praegu sellist tagasilõikust väga ei soovitata, sest nii läheb kaduma suur osa puu kiireks juurdumiseks vajalikust energiast. Eriti halb on see, kui kärbitakse võrsete tippe. Kevadel avanevad esimesed lehed just tipp-pungadest. Jõuline lehtede areng ja sellega kaasnev aurumine aitavad kiiresti toota uute juurte moodustamiseks vajalikku energiat. Istutamise ajal tohib ära lõigata vaid kuivanud ja vigastatud oksi ning rebenenud või liiga pikki juuri. Puu kujundamist tuleks jätkata pärast juurdumist, s.o järgmisel või ülejärgmisel aastal. Erandiks on pajud ja paplid, kes kasvatavad tüvest kergesti uusi võrseid, ning luuviljalised (kirss, ploom), kellel puuduvad üldse uinuvad pungad. Esimestel võib ja teistel tuleb oksi kärpida ning võrakujundamist alustada juba istutamisajal. Nõuistikute puhul ei ole eelpool nimetatud põhimõtted lõikamisel takistuseks, vaid suvisel istutamisel võiks selle lõikuskorra vahele jätta.
Istutusaegne lõikus on vajalik põõsastele, kelle oksad ei ole piisavalt harunenud. Selleks lõigatakse nende latvadest maha 2/3 või kärbitakse 10–20 cm eelmisest lõikekohast kõrgemalt. Istutuslõikus ergutab põõsaid harunema maapinna lähedalt. Parim aeg selleks on varakevadel enne pungade puhkemist. Kui taimed istutatakse suvel või sügisel, tuleb neid lõigata alles järgmisel kevadel.
Kui taim on nõus liiga kaua kasvanud, võivad juured keerdunud olla. Sel juhul peab poti põhjas põimunud juuri ettevaatlikult lahti harutama.
Muid soovitusi
Istutamisel tuleb kindlasti arvestada taimede sobivust kasvukohale. Näiteks pihlakat ei maksa istutada raskesse savimulda ega kuuske kuivale künkaharjale.
Kui mulla toitainesisalduse jm näitajate suhtes tekivad kahtlused, kuluks viia proov laborisse uurimiseks.
Kui valida on vaid märjavõitu maa, tuleks enne istutamist kraavid kaevata või kuivendustorustik paigaldada.
Võimaluse korral võiks taime ümbruse mullaniiskuse säilitamiseks 3–5 cm paksuse puukoore- või turbakihiga katta.
Kui istutamiskogemus on väike, võiks esimesel korral kellegi targema appi kutsuda.
Istutada on hõlpsam kahekesi: üks hoiab puud vajalikul kõrgusel paigal, teine aga lisab samal ajal mulda ning vajutab seda kinni. Kui istutusauk on sügisel ette valmistanud, siis läheb istutamine kiiresti.
Iga taime küljes võiks vähemalt esialgul lipik liigi- ja sordinimega olla, samuti peaksid nimed aiaplaanil kajastuma.
© Väino Eskla
