Õige istutusaja valik

Kevadel tuleks istutamist alustada niipea, kui ilm ja mullaolud seda vähegi lubavad. Mida varem saavad paljasjuursed istikud maha pandud, seda kiiremini algab nende kasv ja areng. Hilinenud istutamise järel jäävad taimed põdema ja aastane võrsekasv piirdub vaid mõne sentimeetriga. Eriti aegsasti tuleks istutada põõsad, kelle pungad kipuvad varakult puhkema. Seepärast soovitataksegi põõsaid juba sügisel istutada.

Taimede seisukohast on parim istutusilm niiskel uduvihmasel vähese tuulega päeval. Ereda päikesega ei tohiks küll istutada, kuid selleks tungiva vajaduse korral tuleb istiku juuri korralikult niisutada ning aurumist takistava materjaliga (nt kilega) või niiske mullaga katta.

Varajase mahlaliikumisega taimed (kased, vahtrad) istutatakse pärast lehepungade puhkemist, sest muidu võivad istikud toitainete suure kaotuse tõttu hukkuda.

Varasügisel (augustis-septembri alguses) istutatakse ka okaspuud, sest sel ajal kasvavad nende juured kõige intensiivsemalt. Nii jõuavad taimed enne maa külmumist juurduma hakata ega ole ka nii talveõrnad. Okaspuid võib istutada ka varakevadel.

Lehtpuude ja põõsaste istutusaeg kestab kuni maa külmumiseni. Soomes on kaski ja pärnasid istutatud edukalt veel detsembriski. Mõned aednikud väidavad, et roosegi võib maha panna hilissügisel, ilma et talvekahjustusi tekiks. Tegelikult on paljasjuursete taimede õige istutusaeg kevadel kuni pungade puhkemiseni ning sügisel pärast lehtede langemist.

Nõuistikute eelised

Kevadel on aias niigi palju tööd eelkõige üheaastaste taimede külvi ja istutusega. Tavaliselt langeb paljasjuursete istikute mahapanek just samasse aega. Nõuistikutega võib aga oodata nende kiirete toimetuste lõpuni ning istutamise alles siis ette võtta.

Nõuistikuid võib panna maha kogu taimede kasvuaja jooksul. Viletsa kastmisvõimaluse korral ei soovitaks istutamiseks valida vaid kuuma põuaaega (kahel viimasel suvel päris pikk periood). Nii võib toimida vaid siis, kui istik on kasvuturbas täielikult juurdunud – kasvukotist või -potist väljavõtmisel on näha läbipõimunud juurevõrgustikku. Enne nõu eemaldamist tuleb juurepall korralikult läbi kasta. Kui istik on konteineris pikka aega kasvanud, võivad juured selle põhjas või külgedel keerdunud olla. Selline turbapallist väljaulatuv sasipundar tuleks enne istutamist lahti harutada ning juured istutusauku võimalikult laiali asetada. Kuna nõuistiku juured ulatuvad sageli mullapalli pinnakihti, peaks selle kasvukohas senisest mõne sentimeetri võrra sügavamale istutama. Kui paljasjuurne istik vajab juurdumiseks teatud aega ning taime kasv on sel ajal pidurdatud, siis nõuistiku kasv jätkub peaaegu samas tempos kohe pärast istutamist. Muidugi ei tohi ka nõuistiku puhul unustada istutusjärgset korralikku kastmist.

NB! Kui nõuistik jääb mitmeks päevaks istutamata, ei tohi juurepallil lasta ära kuivada!

Ohud istikute ostmisel

Istikute päritolu

Meie kliimas on väga tähtis, et istik oleks pärit kas Eestist või sarnaste loodusoludega maalt. Kesk- või Lõuna-Euroopast toodud taimed osutuvad meil sageli talveõrnaks. Pehmema ja ühtlasema talve korral ei juhtu ehk midagi, kuid järsud õhutemperatuuri kõikumised, sula ja külma vaheldumine võivad kahjustada isegi karmimast sisemaisest piirkonnast pärit taimi. Seepärast tuleks istikute ostmisel alati nende päritolu vastu huvi tunda! Valida võib juhumüüja või tuntud ja kontrollitud puukooli vahel. Aia rajamisel on mõttekas istutada põhipuudeks ja -põõsasteks Eesti puukoolides kasvatatud taimed. Sissetoodud huvipakkuvad, kuid meil kohanemata taimevormid võiks paigutada kohtadesse, kus nende võimalik väljaminek aia üldpilti ei rikuks.

Vale turustamisaeg

Endiselt leidub müügikohti, kus paljasjuursed istikud lähevad uue omaniku kätte siis, kui neil kevadel juba suured lehed küljes. Sooja ja niiske ilmaga kaotavad taimed lehtede kaudu palju niiskust, saamata seda juurte kaudu piisavalt lisaks. Pärast istutamist võivad taimed pikaks ajaks põdema jääda.

Üksikutes kohtades müüakse ikkagi sügisel paljasjuurseid istikuid, millel kuivanud ja krõbisevad lehed küljes. Selliste kasvamaminek võib olla sama hea kui saunavihal.

Istikute kahjustused

Ostmisel tuleb hoolega kontrollida, et istik ei oleks kahjustatud ega kuivanud.

Istutustarvikud

Toestusvahendid

Tugivaiad valmistatakse puidust või plastist. Puitteiba võib asetada  ka plastist või metallist maasisesse ossa. Plastpostid on vastupidavuse tõttu korduvkasutatavad ning seetõttu mujal maailmas üha laiemalt levinud. Tugipostid peavad olema pinnavabad (lihvitud), soovitavalt ümara otsaga, värvitud mahedatooniliselt, mädanemisele ning paindumisele vastupidavad.

Noori põõsaid ei ole vaja toestada, küll aga võib nende ümber paigaldada kaitseraamid või -postid.

Sidumisvahendid

Parimaks sidumisvahendiks on 1–1,5 mm paksused ning 5–15 mm laiused lindid, mis seotakse ümber puu, pingutatakse ning kinnitatakse laiapealiste naeltega tugiteivaste külge. Materjal peab olema ilmastikule vastupidav, piisava tugevusega ja ümbruskonda sulanduva värvusega; ei tohi narmendada, hargneda, venida ega soonida.

Tüvekaitsed

Plastist spiraalse tüvekaitse võib panna puutüve ümber kohe pärast istutamist.

Edaspidise hooldusvaeva vähendamiseks võib maapinna istikute tüve ümber katta okaspuu koorepuruga (puudel 30–40 cm võrra ning põõsastel u 20 cm võrra okste välispiirist suurema raadiusega).

Mullakattekiled ja -kangad

Multšitavale pinnale võib umbrohu tõkestamiseks eelnevalt mullakattekangad (geotekstiilid) laotada.

Istutustööd

Kui tihedalt istutada?
Tingimata peab teadma, kui suureks taim kasvab. Noor puu võtab vähe ruumi ja alguses tunduvad istutusvahed oi-kui-suured olema. Aga nii just õige ongi. Puuvilja- ja marjaaia rajamisel tuleb peale taimede liigiomase suuruse arvestada ka edaspidist hooldusviisi (käsitsi või masinaga). Suures istandikus vajab masinhooldamine suuremat reavahet kui väikeses aias käsitsi töö. Seepärast ei saagi sama taimeliigi istutustihedust alati väga täpselt ette kirjutada.

Istutusaugu kaevamine

Istutusauk kaevatakse silinderjas või tüvikoonusjas (alt laienev). Augu mõõtmed valitakse vastavalt taime liigiomasele suurusele ja juuestiku ruumivajadusele. Koduaias võiksid tugevamakasvuliste viljapuude istutusaugud olla läbimõõduga 1–1,5 m ja sügavusega 0,6–0,8 m. Nõrgemakasvulistel vastavalt 0,5–0,7 x 0,3–0,4 m. Kuna marjapõõsaste juurekava ei tungi kaugeltki nii sügavale kui viljapuudel, siis piisab juurestikku vabalt mahutavast istutussüvendist. Ilupuu istutusauk peaks keskmise ja kergema mullalõimise korral olema 80 cm läbimõõduga ja 100 cm sügavusega, raskepoolsel lõimisel vastavalt 100 ja 120 cm ning väga savika maa korral 120 x 150 cm. Kaevamisel tuleks pealmine viljakas mullakiht panna augu ühele servale ja vähemviljakas põhjakiht teisele äärele. Augud tuleks kaevata ja täita parandatud mullaga osaliselt juba sügisel, sest nii tihenevad alumised kihid kevadiseks istutusajaks.

Enne istutamist tekitatakse augu põhja keskele koonusjas mullakuhik, mille külgi mööda saab juuri ühtlaselt laiali suunata.

Istikute ja mulla ettevalmistamine
Paljasjuurseid istikuid peaks enne mahapanekut paar tundi juuripidi vees hoidma. Väga kuivad istikud vajavad veelgi pikemat leotamist. Nõuistikute puhul jääb see mure ära. Tähtis on vaid, et juurepall oleks enne istutamist korralikult läbi kastetud.

Enne istutamist vajab augu täiteks kasutatav muld väetamist ja lupjamist (välja arvatud nt rododendronid, kanarbikud ja männid). Kevadel tuleks kasutada lämmastikurikkamaid väetisi, sügisel neid aga vältida. Istutusauk kastetakse enne taime mahapanekut korralikult läbi. Nõuistik eemaldatakse potist või kilekotist. Mullapalliga istiku juurte ümber seotud kangas võetakse ettevaatlikult ära alles istutusaugu põhjas. Istutamisel peaks vähemarenenud võraosa lõuna poole jääma.

Istutussügavus

Üldjuhul tuleb istutamisel jälgida, et juurekael maapinna suhtes senisele kõrgusele jääks. Liiga kõrgele istutatud taimede juured võivad hiljem mullast välja tulla. Kirsi- ja ploomipuul põhjustab kõrge istutus ülemäärast aluse- või juurevõrsete kasvu. Mida kergem on muld, seda ohutum ka normaalsest sügavamale istutamine. Lehtpuud ja -põõsad istutatakse senisele kasvutasemele või kõige rohkem 5 cm sügavamale, marjapõõsal võib hargnemiskoht jääda 5–10 cm sügavusele. Kunagi ei tohi neid aga kõrgemale istutada. Okaspuud tuleb istutada samale sügavusele, kui need enne kasvasid. Õrnemad poogitud taimed istutatakse nii, et pookekoht jääks talvekahjustuste ohu vähendamiseks 5–15 cm mulda (roosi- ja elulõngasordid). Väljas olev poogendiosa saab talvel sageli kahjustada, kuid mulda jääv osa on paremini kaitstud. Pealegi tekivad nii juurmistest pungadest uued võrsed ja arenevad lisajuured. Liigniiskes aias, kus põhjavesi väga kõrgel asub, tuleks taimed mullakuhilasse, s.o veidi kõrgemale istutada. Samuti peaks toimima ja ühtlasi lisama istutusauku liiva või turvast seal, kus mullalõimiseks on raske liivsavi. Nii väheneb juurte õhupuudusesse jäämine.

Puu või põõsa istutamisel õigele kõrgusele ja täpselt augu keskele on abiks augu läbimõõdust 30–40 cm pikem istutuslaud.

Istutusaugu täitmine

Kergema lõimise korral võib täitemullana kasutada sama pinnast, segades vajaduse korral eelnevalt hulka väetisi, lubiainet ja komposti. Leeliselembesed ilupuud ja põõsad ning kirsi- ja ploomipuud vajavad korralikuks kasvuks ja arenguks lubjarikast mulda. Happelise maa korral tuleks istutusauku lisada kas kustutatud lupja, põlevkivituhka, klinkritolmu, dolomiidijahu, kriidipulbrit vm lubiainet (1–1,5 kg/m²).

Värsket sõnnikut ei tohi vahetult juurte vastu panna, vaid katta eelnevalt mullakihiga. Liiga raske muld oleks parem asendada kergemaga. Puu ja põõsa juurestik peab jääma võimalikult loomupärasesse asendisse. Selleks pannakse istik augu keskele tekitatud mullakuhikule, mille külgi mööda saab juuri ühtlaselt laiali suunata. Augu täitmise käigus tuleb taime aeg-ajalt raputada – see tagab mulla sattumise kõikjale juurte vahele ning tihendada mulda mitte vajutamisega, vaid veega. Nii ei saa juured vigastada. Lõplik kinnivajutamine toimub tallates. Mulla kinnitallamist tuleb alustada kaugemalt ja lõpetada tüve juures, olles ise kogu aeg saapaninadega tüve suunas.

© Väino Eskla