Paljud inimesed on leidnud oma postkastist teatise, et nende looduskaitselise piiranguga kinnistu on koormatud riigi ostueesõigusega. Need kirjad on tekitanud mitmeid küsimusi, millele vastab maa-ameti nõunik Rita Annus.
 

Miks ja kuidas sellised teatised maaomanikele välja saadeti?

Sellised teatised saadab maaomanikele kohalik kinnistusosakond pärast seda, kui keskkonnateenistus on kinnistusosakonnale esitanud andmed kaitsealadel, püsielupaikades, hoiualadel asuvate või kaitstavaid looduse üksikobjekte sisaldavate kinnistute kohta. Teatisega informeeritakse muudatustest kinnistusraamatus, ostueesõigus ise tuleneb aga looduskaitseseaduse §-st 16.

Kas kinnistusraamatusse tehtud märge kinnistu koormise kohta riigi ostueesõigusega tähendab tõesti seda, et müügisoovi korral peab maaomanik oma maad kõigepealt riigile pakkuma?

Ei, nii see kindlasti ei ole. Riigi ostueesõigus ei mõjuta maaomaniku õigust müüa oma maad sellele, kellele ta ise soovib ja sellistel tingimustel, nagu ta õigeks peab. Alles pärast seda, kui omanik on ostja leidnud ja maa võõrandamiseks notari juures lepingu sõlminud, teavitab notar tehingust riiki (antud juhul keskkonnaministeeriumi). Seejärel saab ostueesõigust omav riik otsustada, kas ta soovib seda maad omandada.

Kui riik otsustab, et kasutab ostueesõigust, kas ta määrab siis omapoolse hinna?

Kui selgub, et riik peab konkreetset maad vajalikuks riigiomandisse osta, peab ta seda tegema täpselt samu tingimusi täites, milles maaomanik on esialgse ostjaga juba allakirjutatud lepingus kokku leppinud. Lihtsustatult öeldes: omaniku jaoks muutub ainult ostja nimi, müügitingimused jäävad tema jaoks samaks.

Kas võib juhtuda, et riik otsustab ise, et soovib oma ostueesõigust kasutada ja mõne kaitsealuse üksikobjektiga kinnistu ära osta?

Ei, ostueesõiguse teostamine on võimalik ainult siis, kui maaomanik on ise otsustanud oma maa võõrandada ja selleks juba ka teise isikuga lepingu sõlminud. Ning kui riik otsustabki ostueesõigust kasutada, siis peab ta täitma neid tingimusi, mille maaomanik on varasemas lepingus seadnud.

Nii et maaomanik ei pea maatüki müügisoovi korral eelnevalt riigi poole pöörduma?

Ei pea enne ega ka pärast ostu-müügitehingu vormistamist. Kui ostueesõiguse üldise regulatsiooni kohaselt peaks võõrandamistehingu ostueesõigust omavale isikule saatma tõepoolest omanik, siis looduskaitseseadus sätestab siin erandi ning riigile saadab võõrandamistehingu ärakirja notar, mitte omanik.

Kas võib tekkida olukord, kus maaomanik ei julge maad sugulastele soodsama hinnaga müüa, kuna riik võib ostueesõigust kasutada ja suguvõsa jääb oma maast ilma?

Seda ei ole põhjust karta, kuna looduskaitseseaduse järgi ei ole riigil ostueesõigust juhul, kui maa võõrandatakse sugulastele, nt abikaasale, alanejatele sugulastele (lastele ja nende järeltulijatele), vanematele, vanavanematele või vanemate-vanavanemate alanejatele sugulastele. Seega – ka juhul, kui sugulastele müüdav maa on looduskaitseliselt väga väärtuslik ja tehinguhind väga soodne, ei saa riik sellesse tehingusse vahele astuda.

Kui kaua on Eestis juba kehtinud riigi ostueesõigus kaitsealustel maadel ja kui tihti on seda rakendatud?

Riigi ostueesõigus looduskaitsealustele maadele kehtestati juba 1994. aastal, ostueesõigust kasutatakse nii looduskaitselise väärtusega maade kui ka näiteks muinsuskaitse all olevate hoonete ümber jäävate maade puhul. Riigi ostueesõiguse kasutamise tõenäosus on väga väike, selleks peab olema kõrge looduskaitseline väärtus ning teisalt on määrav ka hind. 2006. aastal kasutas keskkonnaministeerium ostueesõigust 23 kinnistu puhul ja selleks kulus 11,5 miljonit krooni. Tuntumaid objekte oli Võrumaal Urvaste vallas kasvav Tamme-Lauri tamme ümbritsev neljahektariline kinnistu, mis kokku maksis 400 000 krooni.

Aga miks ikkagi kantakse märge koormise kohta kogu kinnistu suhtes, kui sellest vaid väike osa (nt katastriüksus) on seotud mõne kaitsealuse liigiga?

Juriidilises mõttes on võõrandatavaks asjaks kinnistu, mitte katastriüksus. Ostueesõiguse olemusest tuleneb, et ostueesõiguse teostamisel ei saa riik valida, millist osa müüdavast kinnistust endale võtta, vaid peab võtma kogu asja (kinnistu), mis on võõrandatud. Keegi peale maaomaniku ei saa talle kuuluvat maad tükkideks jagada. Kui maaomanik enne müüki maa eraldi kinnistuteks jagab (teisisõnu – eraldab kaitsealuse maa iseseisvaks kinnistuks), siis jääb riigi ostueesõigus ainult selle kinnistu suhtes, mis on looduskaitse all.

Kas kogu kinnistu kohta tehtud ostueesõiguse märge tähendab seda, et kogu kinnistu on ka looduskaitse all?

Looduskaitselised piirangud ei tulene ostueesõigusest, vaid need piirangud kehtestab ikka kaitse-eeskiri. Kui kaitse-eeskirja kohaselt on piirangud kehtestatud ainult osale kinnistust, siis nii see ka jääb, sõltumata sellest, et ostueesõigus kehtib kogu kinnistule.