Tomatil on palju sorte, mis on mõeldud erinevas kasvukeskkonnas - avamaal, kilehoones või köetavas kasvuhoones - kasvatamiseks, aga on ka niisuguseid, mida võib edukalt kasvatada rõdul, kirjutab Virumaa Teataja.

Tomatisorte on Euroopa Liidus registreeritud üle saja, päris Eesti oma sortegi on üle kümne.

Tomatikasvatajate hinnangul tuleks alustada valikut kasvutüübist, mida on peamiselt kaks: determinantsed sordid, mis lõpetavad kasvamise seejärel, kui on tekkinud paar õiekobarat, ning indeterminantsed sordid, mis on piiramatu kasvuga.

Kui kasvuhoones on ruumi vähe, võib kasvatada ainult determinantseid sorte - need kasvavad umbes meetrikõrguseks. Samuti on madalamad sordid tavaliselt varasemad.

Aga kui ruumi jätkub, siis tasub istutada pigem kõrgekasvulisi taimi, mis kannavad vilju kauem.

Viljade valmimise aja järgi jagatakse tomatid varasteks (taime tärkamisest kuni viljade küpsemiseni kulub 85 - 100 päeva), keskvalmimisega sortideks (100 - 120 päeva) ning hilisteks (enam kui 120 päeva).

Suured ja väiksed tomatid

Oluline on taimede valikul ka viljade suurus. Liha- ja pihvtomatid on suurte, 200 - 800 grammi raskuste viljadega, normaal- ehk lauatomatid kaaluvad 80 - 100 grammi ja on kujult üsna ümarad, kirss- ehk kokteilitomatite viljad on maitselt väga magusad ja kaaluvad vaid 5 - 20 grammi.

Suureviljalised ja hilja valmivad tomatisordid külvatakse maha märtsis. Istikud kasvavad tavalised 40 - 50 päeva ning on istutusvalmis mai esimeseks pooleks. Mais ongi kõige sobivam aeg tomatiistikud kilekasvuhoonesse või avamaale katteloori alla istutada, sest varem ei ole muld veel läbi soojenenud.

Jõgeva sordiaretuse instituudi teadur Maia Raudseping soovitab arvestada sellega, et tomatid on väga nõudlikud valguse ja mõõdukalt nõudlikud soojuse suhtes ning vajavad normaalseks arenemiseks avarat hästi tuulutatavat kasvuruumi.

Korralik, muldapanemiseks sobiv istik on seitsme-kaheksa pärislehega ja 30 cm kõrgune. Istutada võib tomateid siis, kui mullatemperatuur on vähemalt 15°C.

Põllumajandusteaduste doktor Sergei Garvitš soovitab isegi väikses kasvuhoones kasvatada kahte-kolme sorti taimi, et need vastastikku üksteist täiendaksid.

Kasvuhoone keskkohas, kus katus tavaliselt kõrgem, on mõistlik kasvatada kõrgekasvulisi tomateid, nagu näiteks Kastrom või Margarita, kasvuhoone keskkohast külgseinte poole võiks panna determinantsed sordid, nagu on Blagovist, Verlik, Master. Aga kasvuhoone madalamasse ossa istutada eriti madalakasvulised tomatid, et kasutada ruumi võimalikult efektiivselt. Madalakasvulised sordid on näiteks Leopold ja Bitalon.

Eelistada eestimaist

Maia Raudseping soovitab kasvatada eelkõige kodumaiseid tomatisorte, mille eeliseks on see, et Eesti tingimustes aretatud taimed sobivad meie lühikesse ja suhteliselt jahedasse vegetatsiooniperioodi.

Eesti sordid valmivad nädal-paar välismaistest varem ning annavad lühema aja jooksul suurema saagi ning on ka haigustele suhteliselt vastupidavad. Eestimaiste tomatite maitse on hea: need on vürtsikad, hapumad või magusamad, aga mitte puised või maitsetud, nende koor pole enamasti kuigi paks.

Ometi on kodumaistel tomatitel ka puudusi. Õhema koore tõttu kannatab nende transpordikindlus ning meie sorte ei saa nii pikalt säilitada kui mõningaid välismaiseid.

Mitut tomatisorti võib kasvatada ka rõdul. «Tomat aknalaual on nagu potilill. Kuni külmadeni ehivad taimi kollased õied ja punased viljad,» ütles Väike-Maarja vallas elav neiu Kristi Järve, kes kasvatab tomateid oma tarbeks meeleldi.

Igat tomatit siiski rõdul kasvatada ei saa. «Valin sellised sordid, mis on väikesekasvulised ning taluvad tuult ja temperatuurikõikumisi. Eesti sortidest sobib selleks näiteks Varto,» ütles Järve.

Fakte tomatist

Euroopasse tõid Peruust tomati hispaanlased XVI sajandil. Hispaanias hakati seda kasvatama ilutaimena, vilju peeti mürgiseks. Arvati ka, et tomati viljade söömine põhjustab armuhullust. Euroopas hakati tomatit toiduks tarvitama alles XVIII sajandil.

Küpsed tomatid sisaldavad keskmiselt 94 protsenti vett, 2,9 protsenti süsivesikuid, 0,8 protsenti valku, 0,4 protsenti rasva, lisaks veel kiud- ja mineraalaineid. Tomatis on rohkelt vitamiine ja mikroelemente.

Suure veekoguse tõttu sisaldab tomat vähe kilokaloreid - kõigest paarkümmend.

Tomatitaimi on vaja kasta jahedal perioodil üks kord, palavate ilmadega kaks-kolm korda nädalas. Parim aeg kastmiseks on hommikupoolik.

Taime külgvõsusid tuleb eemaldada regulaarselt kord nädalas, need ei tohiks kasvada üle viie sentimeetri pikkuseks.

Eestis aretatud tomatisorte: Terma (väga varajane, sobib ka avamaale); Koit, Maike, Mato ja Valve (madalakasvulised, varased); Visa, Malle, Vilja (varajased, kõrgekasvulised); Varto (varajane, toa- ja rõdutomat).

Allikas: www.tarbija24.ee Eva Klaas/Virumaa Teataja