Sügiskülmade saabudes pugesid seitsetäpp-lepatriinud kambakesi peitu, et külm ja pime talv üheskoos julgemalt mööda saata. Nüüd, esimestel soojadel päevadel sirutavad nad kulu all oma neljajätkelisi koibi ja mõtlevad, kas peaks õige minema pruukosti otsima.

Enamiku lepatriinude põhitoit on vähe liikuvad ja kolooniatena elavad lülijalgsed, näiteks lehetäid, keda on varastel kevapäevadel sama raske hankida kui nõukogude ajal kilesinki. Nii tulebki talv läbi paastunud mardikatel esimestel söögikordadel rahulduda taimedieediga ja kõht õienektarist täis süüa.

Ent nii nagu hunt eelistas kolme põrsakest spinatile ja porgandile, ei suuda ka lepatriinu kiskjale omaselt lihast eemale hoida. Tugevate lõugadega, mis putukamaailmas soe omadele alla ei jää, võib üks seitsetäpp-lepatriinu elu jooksul nahka panna tuhandeid lehetäisid.

Elus taimekaitsevahendid

Lepatriinud on lausa nii suured õgardid, et inimene on neid juba üle saja aasta teadlikult taimekahjuritega võitlemiseks kasutanud. Raamatu «Loomade elu» andmetel suudeti Rodolia cardinalis’e nimelise lepatriinu abiga hävitada peaaegu täielikult ohtlik tsitrusviljade kahjur, Austraalia kilptäi Californiast, Floridast, Prantsusmaalt, Jaapanist ja veel mitmest riigist. Sajaprotsendiliselt ei õnnestunud tapatöö ainult seepärast, et kilptäidelt magusat nestet lüpsvad sipelgad asusid neile katust pakkuma. Seda sõna otseses mõttes: nad ehitasid koloonia kohale savist kambrikese.

Ka Eestis kõige rohkem levinud seitsetäpp-lepatriinul on erakordselt hea isu ning nii nagu Rodolia’t, on tedagi taimekaitsevahendina kaugetesse maadesse imporditud.

Mõne lepatriinuliigi aplus ei ohusta üksnes saakloomi, nad võivad ka iseennast kogu piirkonnast välja süüa. Häda on selles, et nad toituvad vaid teatud putukaliigist ning kui see on viimseni ära õgitud, ei jäägi muud üle kui hinge heita või suures parves parematele jahimaadele rännata.

Säärastel massimigratsioonidel kogunevad lepatriinud vahel tuhandete kaupa mereranda või suurte järvede kaldale, millest tiivad paljusid paraku üle vedada ei suuda. Toidupuudus on aga nii suur, et sunnib meeletumatelegi tegudele kui pikk ja ohtlik reis. Rein Kuresoo kirjutab raamatus «Eesti elusloodus», et niisugusel ajal võivad näljased mardikad näksata koguni inimesi.

Kõigi lepatriinude menüü pole siiski nii üksluine, et sellesse kuuluvad vaid kindlat liiki täid. Vahel maiustavad kirilinnud näiteks poilaste vastsete ja nukkude, lutikate munade ning liblikaröövikutega. Leidub ka taimetoidulisi liike, nagu Kesk-Aasias tegutsev kõrvitsatriinu ja Kaug-Ida põllumeestele peavalu valmistav kartulitriinu. Arvake ära, mida nemad söövad.

Eestis üsna sage pruunikas lutsernitriinu armastab samuti kartulit ja teisi köögivilju, kuid suurt kahju ta maaharijatele kuuldavasti ei tekita. Mingil määral toob see mardikas inimesele kasugi, maiustades niisuguse kummalise roaga nagu jahukastenimelist taimehaigust põhjustavad seened.

Punane süüa ei sünni

Kui mõni rumal lind peaks arvama, et selline toidufänn nagu lepatriinu on ennast päris kindlasti mõnusalt paksuks nuumanud, peab ta oma arusaama korrigeerima. Mitte küll puust, aga siiski punaselt üritab lepatriinu võimalikele ründajatele juba kaugelt selgeks teha: nokatäieks ma ei kõlba! Kes enne aru ei saa, mõistab mardikat suhu napsates kiiresti, mida keelav värv tähendas.

Lepatriinu eritab jalgadel asuvatest spetsiaalsetest avadest oma vere ehk hemolümfi tilgakesi, mis lõhnavad halvasti ning on mürgised ja söövitavad. Enamasti jätab kallalekippuja ohvri seepeale rahule ja kui ongi juba hilja teda välja sülitada, eelistab vähemalt edaspidi niisuguses kastmes pakutavast praest hoiduda.

Ent kõigi looduses toitu otsivate loomade vastu need nipid ei aita ning näiteks sipelgate ja ämblike näol on lepatriinudel arvestatavaid vaenlasi.

Mida näitavad täpid?

Punane värvus pole lepatriinule pelgalt hoiatusmärk, vaid andnud talle ka nime. Nii nagu lepapuu, lepalind ja kõik teised lepa-täiendi kandjad, on temagi ristitud tulenevalt selle sõna arhailisest tähendusest «veri».

Ometi ei tähenda see, et kõik lepatriinud oleksid punast värvi. Oh ei! Neid on klassikaliselt oranže ja saatanlikult musti, leopardikollaseid ja kohvioapruune. Mõnel on täpid ühinenud ankrukujuliseks mustriks, teisel on seljale maalitud sulaselge M. Nende rüüd oleksid tulnud justkui mõne ekstravagantse moedisaineri töölaualt.

Ainuüksi Eestis on 51 lepatriinuliiki, kogu maailmas on neid aga üle 4000. Ja ega siis liikide arv veel variatsioonide hulka piira!

Kui seitsmetäpilised on enamasti ikka sellised, nagu neid nägema oleme harjunud, siis mõne teise liigi isendid võivad üksteisest niivõrd erineda, et neid ei oskaks isegi sama rassi esindajaks pidada. Näiteks tuntud kakstäpp-lepatriinud kannavad nii musti täppe punasel taustal kui punaseid mustal. Ka täppide arv, mis on sulaselgelt nimesse kirja pandud, võib ulatuda kuueni.

Sageli arvatakse, et täpid näitavad lepatriinu vanust. Seda teooriat tundub toetavat asjaolu, et näiteks kakstäpp-lepatriinu on umbes poole väiksem kui seitsetäpp-lepatriinu. Alati täppide arvu ja suuruse suhe aga paika ei pea ning tegelikult ei saa täpid kuidagi elatud aastaid tähendada, sest kirilindude iga mõõdetakse kuudes.

Lepatriinu elu saab alguse ühest tema ema 200—1000 munast, mille too on poetanud mõne lehetäide koloonia lähedale. Pärast koorumist pistab pisike triinu kõigepealt pintslisse oma munakesta ja asub siis lehetäidega kaetud toidulaua kallale. Kui neid millegipärast ligiduses pole, sööb ta halastamatult ära vennad ja õed.

Kui ema on koha õigesti valinud, vitsutab seitsetäpp-lepatriinu vastne kahe kuni nelja nädala jooksul ära umbes tuhat lehetäid. Seejärel jääb ta paariks nädalaks mõne lehe alumisele küljele, pea alaspidi, leiba luusse laskma — nukkuma.

Nukust väljudes on seitsetäpp ühtlaselt kollane, kuid õrnade tähnide tekkimist võib märgata juba esimese tunniga. Kulub veel veidi aega, kuni need tumedamaks tõmbuvad ja triinu kõva kitiinkoorik tuttavalt punakas-oranžiks värvub.

Ennustused nagu horoskoobis

Klassikaline punase tausta ja mustade täppidega lepatriinu on kindlasti Eesti tuntuim mardikas. Kui ussisõnu teab vaid mõni üksik mees, siis lepatriinule lausutav palve «Lepatriinu, lenda ära — pesa põleb, pojad sees!» on väikeste erinevustega tuttav vist küll igaühele.

Folklorist Mall Hiiemäe kirjutab zooloogia ja botaanika instituudi kodulehel, et lepatriinu pole oraakelputukana tuntud mitte ainult meil, vaid rahvusvaheliselt. Kummalisel kombel omistatakse tema äralennu suunale aga isegi Eesti piires väga erinevaid tähendusi.

Viljandis paluti lepatriinut: «Lenda, lenda, merihärg! Näita, kuspool sõda on! Tartumaal või Taanimaal, Saksamaal või Saaremaal?» Harju-Jaanis öeldi: «Lenda, lenda, lepatriinu! Näita välja, kus mu peig! Kas on maa pool või mõisa pool, linna pool või ranna pool?»

Seega tundub, et kui tol ajal peigmeest just võõramaisest sõjaväest ei oodatud, on lepatriinu ennustuse tõelevastavus sama kindel kui horoskoobi või kohvipaksu puhul. Ent eks igaüks või seda ise järele proovida. Kui soojad ilmad jätkuvad, peaksid lepatriinud üsna varsti välja ilmuma.