"Mereheidised on väärtuslik toitainete ja mineraalainete allikas, sisaldades fosforit, lämmastikku, erinevaid raskmetalle ning keerukamaid orgaanilisi kompleksühendeid. Mulla viljakuse soodustajana on need omadused juba tuntud, kuid vetikaid võiks kasutusele võtta märksa laiemalt," märkis Reisner. Ta lisas, et fosfori- ja lämmastikusisalduse tõttu teevad randa uhutud mereheidised heateo ka veekvaliteedile. "Merest võetakse sedamoodi välja mere seisundile probleeme tekitavaid fosfori- ja lämmastikuühendeid," täpsustas Reisner.

Eestis kasutatakse rannaheidiseid praegu väetisena põldudel ja aedades ning multšimiseks ja mullastruktuuri parandamiseks. Ent kõige rohkem kasutatakse vetikaid Saaremaal, kus asub maailma ainus punavetikast saadava toiduainetööstuse olulise lisaaine -furtsellaraani - tootmine. Harvematel juhtudel on Eestis vetikaid kasutatud ka näiteks hoonete vundamentide ja keldrite soojustamiseks, kartuli- ja juurviljakuhjade katmiseks ning loomadele allapanuks.

Reisneri sõnul kogutakse juba mitmel pool maailmas vetikad rannast kokku ning töödeldakse ümber. "Mitmetes riikides vetikaid põletatakse ja gaasistatakse ning neist tehakse süsinikugraanuleid ja kosmeetikatooteid. Vetikatega puhastatakse ka tehismärgalades reovett ning toodetakse kütte- ja elektrienergiat. Võiksime ka Eestis vetikaid kasutada palju laiemalt kui vaid käruga põllule vedada," lausus Reisner.

Vetika põletamine loetakse süsinikuneutraalseks, kuid Eestis puudub seni kogemus vetikate gaasistamiseks, granuleerimiseks ja söestamiseks. Samuti puudub meil praktiliselt igasugune kosmeetika-või farmaatsiatööstus, mis seda kohalikku ressurssi meile kasutatavaks teeks. Samas, arvestades vetikatega merest väljatoodavaid toitainete koguseid, on vetikate taaskasutamine ka mere seisundi parandamise meede, mille rakendamist peab vajadusel soodustama ja suunama.

Reisneri sõnul pole varem Eestis uuritud, kuivõrd nähakse vetikaid väärtusliku ressursina. "Uuring peegeldas, et teadmiste puuduse tõttu ei osata vetikates veel kasulikku ressurssi näha".

Eesti rannajoon on enam kui 3 700 km pikk, olles sellega maailma 198 riigi seas 30ndal kohal. Randade rohkus annab aga erilise eelise saada osa sellest, mida meri rannale toob. Tihti vaadatakse randades looklevaid vetikapatju kui nuhtlust suplejale ent see võib olla ka väärtuslik tooraine, mis sageli läheb asjatult raisku.

Rannaheidiste kasutamise perspektiivide kohta tehtud uuringu aruandega on võimalik tutvuda siin.

Rannaheidiste kasutusvõimaluste uurimise projekt on INTERREG Läänemere piirkonna programmi koostööprojekt, mida rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist, projekti eelarve on kokku 2,57 miljonit eurot ning selles osaleb 14 projektipartnerit kuuest Läänemere riigist. Täpsem info: https://www.beachwrack-contra.eu/

Allikas: Keskkonnaministeeriumi pressiteade