14. märts on emakeelepäev

Eesti keel kui tähtsaim eestlase identiteedi alus pole enam nii püha. Me küll muretseme tema pärast, aga ise eelistame võõrapärast, imetleme teiste rahvaste nimesid, ehime nendega oma järeltulijaid. Sellest polekski midagi, kui need oleksid üksikjuhtumid, sest Kniks-Mariihenitel peab ka voli olema oma unelmaid teostada. Kahjuks näen üha sagedamini, et minu heade sõprade seas on ikka rohkem ja rohkem neid emasid-isasid, kellest poleks osanud oodatagi, et ka nemad näevad sõnulseletamatut ilu mõne võõramaise filmi- või romaanikangelase nimes.

Jah, mis parata, suhtlus maailmaga on meil tänapäeval nii avar! Kas suunatakse alateadlikult nende võõrapäraste nimedega meie tulevpõlve juba varakult hülgama soomeugrilust ja Eestit? Olen ikka teadnud, et inimese nimes on maagiline jõud, salapärane tähendus. Enamasti on iga laps oma nime väärt, sest imetabasel kombel oskab ema valida just selle ainukese õige, kõige parema nime just sellele lapsele. Ja need uhked võõrkeelsed sildid? Keelata ju võib, kuid siis tungib maltsainglus esile võib-olla kuskil mujal. Juba laulavadki lasteaialapsed meil vapralt inglise keeles.

Kas valmistavad praegused nii hulgaliselt antavad võõrkeelsed nimed ja tekkinud hoiakud meid hülgama ka muud eestipärast, koguni ehk eesti keelt? Kõik see on muidugi meelevaldne kartus, aga ohutunnuseid on teisigi.

Meie keele rikkus on meie elu rikkus

Ainult oma emakeeles võime kasutada kõiki keelele omaseid nüansse, ennast täielikult avada. Kõige vajalikumatest asjadest tahame rääkida oma emakeeles. Igas keeles on sõnu, millele teistes keeltes vaste puudub. Ka tõsimeelsetes sõnades võib peituda huumoriiva, mida võõras ei õpi ealeski mõistma, kuid omadele on just seesugune keelevõimalus kallimast kallim. Tegelikkuses omandavad vähesed inimesed võõrkeele nii täiuslikult, et tunnevad end selles emakeelega võrdselt. Muidu võib tekkida oht, et võõrkeelde nii väga sisse elades vaesestub oma keel. Nendest inimestest, kes unustavad osaliseltki oma emakeele, saavad keelelised invaliidid, kes peavad leppima puuduliku väljendusvõimega. Eeldab ju keele säilitamine selle kestvat tarvitamist.

Olen sündimisest võrokene, lapsena ja hiljem koolis kuulnud ja osa saanud sellest võru keelest, mida räägiti Võrus ja selle lähiümbruse maakohtades. Sellest ajast jään mäletama paljusid mõnusaid maainimesi, kelle võrukeelsest jutust ja kogu olekust kallimat ei tea. Siiski ei julge ma väita, et võru keel on mu emakeel, sest rohkem olen rääkinud ja lugenud eesti ühiskeeles. Ei õpilase ega hiljem õpetajana ole ma tunnetanud suhtlemisel mingeid piiranguid ega halvustamist murde kasutamisel. Loomulikult olen valinud keele vastavalt olukorrale, sest ei ole ju sünnis edvistada oma ainulaadse keelega, mis on vastaspoolele võõras.

See võru keel, mida ise tarvitan ja mida oma südames hoian, on erinev praeguste kirjatükkide lõunaeesti keelest. Tean, et enamik noorvõrokesi on uue konstrueeritud uudissõnade ja arhailiste keelevormidega küllastunud keelega väga rahul. Tuntakse rõõmu oma keele kirjutamisvõimaluste üle. Antagu mulle andeks, aga minu jaoks on uus juurutatud keel ka ehtsa murde omal moel hävitanud. Võru-setu keelt pole ju iialgi olemas olnud. Kas tõesti tahetakse, et kirjutatav võru keel muutuks omadele võõraks ja oleks võõrastele oma? Rahva hulgas pruugitav keel ja praegune trükitud keel on liiga erinevad.

Kirjakeel on ohus

Kujutan ette, et oma piirkonna keelemurrakuga harjunud võrokesel on raske omaks võtta ühtlustatud arhailist kirjaviisi. Ka murdekeel kujuneb põlvkondade jooksul. Ei ole lihtne unustatud vanu keelevorme taas maksma panna.

Ei saa ma ka aru, miks ometi peaksime oma jõudu kulutama samu tekste ja teavet, lausa kirjandusteoseid võru keelde tõlkides. Eestikeelsena täiuslik sõ­num on mõistetav ju igale võrokesele. On liigne luksus tõlkida tänapäevast infomüra hädapäraselt samaväärseid sõnu konstrueerides tehislikult kõlavasse murdekeelde.

Võru keel ei tohiks ennast ka nii tähtsaks teha, et juba täiuslikke eestikeelseid tekste omakeelseiks ümber kirjutada. Samas ei naudi murdeluulet või naljajutte üksnes võrokesed, nende väge on tundnud ja tunnevad ka kõik ühiskeelsed eestlased. Võrupärane nüansirikkus aitab väljenduda palju täpsemalt ja soojemalt. Väga ootaksin võrukeelseid muhedaid vesteid ja värsse, mis murdekeele kõrval ka sisult midagi üle aegade kestvat sisaldaksid. Uut Adsonit ega Lattikut pole sündinud ja sellest on kahju.

Oma keel ei ole võrokesele ükskõik. Saan ka suurepäraselt aru, et ainult suuliselt kasutades pole keel nii prestiižne. Ka pole loota keele igikestvale säilimisele, kui tal pole kirjakeelset väljundit. Iga kirjakeel aga hakkab paratamatult ühtlustama ja normeerima keele kasutamist. Taotlus on üllas. Siiski ei saa praeguses infotulvas tormata sadat või isegi rohkemat kaotatut aastat tagasi võitma, ükskõik kui väga me seda ka ihkaksime. Alati võib tahta võimatut. Otsustajaks on siiski Võrumaa rahvas, selle keele kasutaja.

Meie lapsed põgenevad Londonisse, New Yorki ja Pariisi, järjest rohkem tungib ka kodumaisesse kõrgharidusse inglise keel. Just inglise keel on praegu akadeemilise suhtlemise keel. Tipp hakkab üha rohkem muutuma võõrkeelseks. Ei saa keelata, käskida, kui järjest suuremaks muutub hüvesid pakkuva võõrkeele surve. Juba ongi eesti omasõnad põlu all, andunult pruugitakse võõrsõnu, sageli ise nende tähendust hoomamata. Eesti emakeel on kaotamas, tema sisemine struktuur on ununemas.

Järjest vähem on meil viitsimist süveneda ja raamatute taga istuda. Need noored, kes loevad vähe, kirjutavad ja räägivad ka vigast ja algelist emakeelt. Rahvuskultuurile on see hukatuslik. Hea emakeel on siiski kõikide erialade puhul vajalik, sest keel on hea tööriist. Kas tõesti pole eestikeelsel teadus- ja ärikeelel enam mõtet? Meie ühine kirjakeel on ohus ja sellega peaksime tegelema rohkem kui kunagi varem.

Eesti keel on püsiväärtus, tema säilitamise paik on siin Eestis. Keel teeb eestlasest eestlase. Ma ei taha, et see väge täis keel muutuks kunagi meie ühiseks salakeeleks, väikeseks saladuseks. Raske on öelda, mida peaksime tema säilitamise nimel tegema, aga vähemalt ohtude mahavaikimine on küll viimane, mida võime endale lubada. Eelmised põlvkonnad on meile usaldanud selle ilusa keele, meie oleme kohustatud seda hoidma.