Veeressurssidega seonduvad küsimused on viimastel kümnenditel olnud ülemaailmselt huvipakkuv teema, seda eriti olukorras, kus vee ajaline ja koguseline kättesaadavus on kliimamuutuste tõttu muutumas. "Eesti jõgede hüdroenergeetiline potentsiaal ja selle muutumine tulevikus on aga seni uurimata," põhjendas Tamm valitud teemat.

Doktoritöö läbiviimiseks lõi Tamm uue meetodi, et anda värske hinnang Eesti jõgede tehnilisele hüdroenergeetilisele potentsiaalile. Muuhulgas hindas ta maakasutuse ja kliimamuutuse mõju SWAT hüdroloogilise mudeli abil, kalibreerides ja valideerides seda suurema hüdroenergeetilise potentsiaaliga jõgedele.

"Uue hinnangu järgi on Eesti jõgede tehniline hüdroenergeetiline potentsiaal seni hinnatust märkimisväärselt suurem, olles ligikaudu 80 MW", rääkis Tamm, kelle sõnul on antud hinnang varasemast usaldusväärsem,sest kasutatud on täpsemat metoodikat.

Uurimus näitas sedagi, et SWAT-mudel suudab piisava täpsusega matemaatiliselt kirjeldada Eesti jõgedes kulgevaid looduslikke protsesse. Tugev lineaarne seos ilmnes aastakeskmise vooluhulga ja metsasuse vahel. "Metsasuse viieprotsendine muutus muudab jõe aastakeskmist vooluhulka 1% võrra. Kliimamuutuse mõju Eesti jõgede aastakeskmisele vooluhulgale on positiivne, seda olenevalt kasutatud kliimamudelist 10 kuni 33 protsenti," kirjeldas Tamm.

Tamme sõnul on kliimamuutuse mõju Eesti veeressursidele positiivne, Eesti jõgede hüdroenergeetiline potentsiaal on suurenemas. "Mõju ärakasutamiseks soovitaksin olemasolevaid hüdroelektrijaamu kas laiendada või uuendada, potentsiaali suurenemine teeb ka uute hüdroelektrijaamade rajamise majanduslikult otstarbekaks," lõpetas ta.

Doktoritöö juhendaja on dots. Toomas Tamm ning oponent prof. Harri Koivusalo (Department of Built Environment, Aalto University School of Engineering, Soome).

Allikas: Eesti Maaülikooli pressiteade