Reimus märkis doktoritöös, et tuginedes Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 2013. ja 2014. aastal Eestis peetud veiste andmetele, oli suremuskordaja piimaveistel 6,95 ja lihaveistel 2,14 surma saja looma-aasta kohta.

Selgus, et suremusrisk on kõrgeim noorte vasikate hulgas, aga ka isasloomadel, suuremates karjades peetavatel veistel ning holsteini tõugu piimaveistel. "Kui talvekuudel suurenes piimaveiste vasikate suremusrisk, siis suvekuud olid riskiperioodiks piimalehmadel ning poegemiste periood ohuks lihaveistele," võrdles Reimus.

Tema sõnul on vasikate sagedamateks surma põhjusteks seedesüsteemi häired ning hingamisteede haigus. Piimalehmade surma põhjustavad seevastu enam seede- ja ainevahetus- ning jäsemehaigused, lihaveistel ka traumad ning õnnetusjuhtumid.

Uuringu ühe osana teostas Reimus suremuse riskitegurite analüüsi vasikatele (vanus 21-90 päeva) ja lehmadele. Viimane näitas, et karjades, kus lehmad poegisid erinevates kohtades või süsteemides (grupi-, individuaalsulus, lõas või karjamaal) ning kui võõrutamata vasikate (>2 nädala vanused) pidamine toimus kombineeritud meetodil (teatud aeg üksiksulus ja teatud perioodi grupisulus) võrreldes ainult üksiksulus pidamisega, oli vasikate suremusrisk madalam.

"Palgatööjõu mittekasutamine, lehmade karjatamine, nende vabapidamislaudas pidamine ja sage sõravärkimine on suremuse osas kaitsva mõjuga tegurid," kirjeldas autor. Ta rõhutas, et head pidamistingimused ja -praktikad on suremuse vähendamisel võtmeteguriks - seda eeskätt noorte vasikate ja varases laktatsiooniperioodis olevate lehmade puhul.

Doktoritöö juhendajad on dotsent Kerli Mõtus ja professor Arvo Viltrop ning oponent professor Marcia Endres (Minnesota Ülikool, USA).

Dissertatsiooniga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMU DSpace.

Allikas: Eesti Maaülikooli pressiteade