* Millal on õige aeg viljapuid lõigata?

Tavaliselt alustatakse puude-põõsaste lõikamisega siis, kui suurem öine pakane möödas. See aeg langeb harilikult märtsikuusse, kuid samahästi võib ära kasutada veebruaris olevaid sooje ilmu. Tööks on parim nullilähedane õhutemperatuur, sest siis pole taimekoed läbi külmunud. Lisaks ka endal mugavam töötada. Oksad on elastsed ning neisse lõhede tekkimise oht seega märksa väiksem.

Lõikustööd jätkuvad muidugi aprillis kuni pungade suureks paisumiseni, kuid hilisema lõikuse korral on taimede mahlavool hoopis tugevam. Seega, mida varem võimalus lõigata, seda parem.

Mida kevade poole, seda enam hõljub õhus haigustekitajaid ning seda päevakohasem on lõikehaavade kohene kaitsmine. Tavapärane vahend haavade kaitsmiseks on aiavaha. Suuremates aiaärides on müügil tuupides olev haavapeits, mida on lihtne lõikekohale peale määrida ja mis on ka nullilähedasel õhutemperatuuril hästi käsitsetav (aiavaha võib madalal temperatuuril liiga tahke olla ja seda on raske haavale kanda). Selleks, et haigustekitajad haava ei jääks, pintseldavad mõned aednikud lõikekoha enne määrdega katmist seenhaiguste tõrjevahendiga üle.

Uuesti võib puude lõikamise peale mõelda suvel (juunis-juulis). Siis on hästi äratuntavad kuivanud oksad, lisaks võib sae või kääridega eemaldada väiksemaid elus oksi. Kindlasti tasub ära rebida senini kasvanud vesivõsud. Just rebida, sest sel ajal tulevad need hõlpsalt kinnituskohast lahti, ilma et koorerebendit tekitaksid. Äravõetud võrsete asemele sel aastal enam uusi ei kasva ning puu saab suunata rohkem jõudu õiepungade arenguks.

* Millal ei tohi puid-põõsaid lõigata?
 Kõikidele liikidele on eriti sobimatu lõikuseaeg pungade puhkemisest lehtede täiskasvamiseni. Sel ajal kasutavad taimed kogu energia lehtede, võrsete ja õite moodustamiseks.

Temperatuurist ja kasvukohast olenevalt algab mitmetel puuliikidel juba üsna varakult mahlajooks: nendeks on vaher, kask, pähklipuu, jalakas, pöök, valgepöök, hobukastan, pihlakas, pappel, sarapuu, paju, viinapuu, aktiniidia jt. Neid on parem lõigata hoopis suvel. Viljapuudest on varasema mahlavoolu algusega ploomi- ja kirsipuud.

* Mida peaks enne lõikama asumist viljapuude juures uurima?

Esmalt tuleks teha puule vähemalt üks ring peale ja vaadata hoolikalt üle nii tüvi kui ka võraoksad. Üsna paljudes vanemates aedades on õunapuu-tüvevähk tugevasti võimust võtnud. Suurtel põhiokstel mustendavad ümarad või ovaalsed kobrulise servaga haavandid. Algusjärgus püüab haavakude ehk kallus vähihaava kinni kasvatada. Hiljem tekib aga haavandi keskele tumedalt värvunud kooreta puit, sest kallus ei suuda enam vähi vastu võidelda.

Sel juhul on halvimaks variandiks okste eemaldamine. Esmase võimalusena tuleb siiski proovida lõigata haavandid koos 1-2 cm paksuse terve puidu osaga välja, desinfitseerida lõikekohad mõne fungitsiidi kange lahusega (mõni soovitab ka 5-10% karbamiidi lahust) ja alles seejärel katta aiavahakihiga.

Puud tuleb igast küljest põhjalikult üle vaadata, et ei jääks mitte väikestki haiguskollet. Kogu äravõetud materjali peab kohe tulekoldesse lähetama. Soovitatav on võtta operatsioon ette kuiva ja tuulevaikse ilmaga.

Kogemused näitavad, et vähile meeldib rohkem areneda liigniiskel, happelisel ja ühekülgselt lämmastikuga väetatud või lahjal mullal kasvavatel puudel. Samuti eelistab haigus teatud sorte (‘Valge klaarõun’, ‘Suislepp’, ‘Liivi kuldrenett’, ‘Pärnu tuviõun’ jt).

* Mõned soovitused noore õunapuu võra kujundamiseks…

Iga viljapuu, s.h õunapuu võra kujundamist tuleb alustada juba pärast istutamist. Kogemuste põhjal on parim lahendus, kui saaks jätta kasvama 4–5  (tavaliselt 3-4) suure väljumisnurgaga põhioksa.

Edasine võrakujundamine seisneb juhtoksa suunamises, s.t ladva ja puu kõrguse väljaarendamises. Igal aastal tuleb tüvepikendus lõigata kõige alumise teravnurga all väljuva oksani, sellest kasvatab puu uue ladva. Ja nii igal aastal, kuni puul soovitud kõrgus käes. Iga uus ladvaoks tuleb valida nii, et see kasvaks eelmisele vastassuunas – nii  saab puu ülaosa kergelt siksakiline. Viimane tagasilõikus teha rõhtsale või laia väljumisnurgaga oksale. Tähelepanekud näitavad, et sellistel kõverustega okstel nõrgeneb vegetatiivne kasv ning suureneb viljakandvus. Seemikalusel õunapuu kõrguseks ei soovitata lasta üle 2,5-3 meetri.

Algusest peale tuleb lõigata ära kõik võras sisse- ja allapoole suunduvad noored oksad, sest neile kasvaks muidu edaspidi hulgaliselt väikseid, maitsetuid ja värvumata õunu. Võra tuleb hoida parajalt hõredana ja piirata selle läbimõõtu. See võte põhjustab jõuliste võrsete kasvu (kuid samas mitte arvukalt), millel sordist olenevalt kasvavad teisel või kolmandal aastal eriti ilusad õunad.

Selline lõikus kiirendab rõhtsate okste kasvu, vähendab vesivõsude hulka, parandab toitumist ja muudab viljakande  varajasemaks.

Kuna noorte okste tipus on (sõltuvalt sordist) sageli jõulised õiepungad, ei soovita neid kärpida.

Kui vesivõsud või puu kujundamise seisukohast soovimatud võrsed kasvavad, on mõistlik need juba suvel ära rebida.

* Kuidas vanu kõrgusesse kasvanud puid noorendada?

1) Jaga see töö 2–3 aasta peale. Väga kõrge mitmerindelise puu korral lõika esimesel aastal maha paar puu ladvas olevat kõrgusesse kasvavat jämedat oksa. Lõige tee küljele suunduvate okste pealt tüügast jätmata. Lõikamisel arvesta, et edasikasvav oks oleks soovitatavalt vähemalt pool lähteoksa läbimõõdust.

2) Sellist puud madalda teisel aastal veel paari jämeda oksa võrra.

3) Töö käigus eemalda allesjäävast võrast ka väiksemaid oksi: võra sissepoole, püstsuunas alla või üles kasvavad oksad; ka teineteise vastu hõõrduvaist ja kahvelokstest tuleb üks ära lõigata.

4) Kõrvalda vigastatud ja murdunud oksad.

Väiksed viljad kasvavad ka eelmiste aastate saagi raskuse tõttu alla kaardunud oksalatvades. Need lõigatakse ära tõusva kasvusuunaga hästi arenenud õiepungadega pikemate aastakasvude juurest.

* Mida peaks teadma marjapõõsaste lõikamisel?

Igal kevadel tuleb aiapidajatele taas ja taas meelde tuletada, et musta sõstra põõsad vajavad põhjalikku ülevaatust. Väga paljudes aedades on põõsad nakatunud pahklestast – sellele viitavad ebaloomulikult suured ja ümmargused pungad, mis ei avane üldse. Need tuleb kohe korjata ja põletada, mitte aga aeda laiali loopida. Võrdluseks: terved pungad on piklikud ning terava tipuga. Kui ka põõsad esmapilgul tervetena tunduvad, tuleks nad ikkagi üksikasjalikult läbi kammida. Haige ja kahjurite poolt põhjalikult räsitud põõsas on mõttekam välja juurida.

Uued taimed tuleb istutada senisest kasvukohast kõrvale.

Nagu puude, nii ka põõsaste lõikamisel on oluline, et ei jäetaks oksatüükaid (ei külgoksa lõikamisel ega maapinnalt eemaldamisel), need kuivavad hiljem ning saavad haigustele ja kahjuritele pelgupaigaks.

Kuna musta sõstra pungad on varasema kasvualgusega, siis tuleks neid põõsaid ka varem lõigata. Seda tööd võib edukalt ka sügisel ning talvel soojemate ilmadega teha, kahjustusohtu pole seejuures vaja karta.

* Kas lõikekoha katmine haavamäärdega on tingimata vajalik?

Suure, s.t saelõikehaava katmine kindlasti, kuid need aiavahad, haavapeitsid ja pastad, millele pole lisatud fungitsiide, ei enneta ega peata mädanikku tekitavate seente arengut. Mida soojem ilm, seda rohkem hõljub õhus seeneoseid ning haav saastub juba peaaegu lõikamise ajal. Haigusetekitajaid kantakse edasi tööriistadega nii puukoorelt haava sisse kui ka ühelt puult teisele. Ohtlik on juba haigestunud (mäda või kuivanud) puidu ülevõõpamine, sest siis tekib seentele kaitsva kihi alla soodne elukeskkond.

Rõhutan veelkord, et seepärast on väga oluline lõikehaav kohe seenhaiguste tõrjevahendiga desinfitseerida ja alles siis aiavahaga katta või hoopis peitsida kohe fungitsiidi sisaldava haavamäärdega.

Mida paremas kasvujõus on puu, seda rohkem võitleb ta ka haigustekitajate vastu.

* Kui aeda minnes avastate ehmatusega, et jänesed katmata puude tüvesid ja võraoksi laasinud on, mida siis ette võtta?

Tavaliselt on nii, et mida kauem lumi püsib ja külm kestab, seda näljasemaks jänesed muutuvad. Kuid paraku kipuvad pikk-kõrvad noorte viljapuude tüvesid eelistama kevadel ka lumeta maaga.

Jänesehambad jätavad tüvele niine ja kambiumi pikiribad alles, seega ei katke toitainete ringvool taimes täielikult ning pika tohterdamise tulemusena võib puust asja saada. Esimesel võimalusel tuleb vigastatud tüvelt lahtised, lehvivad kooreribad ära lõigata, kogu näritud osa fungitsiidiga desinfitseerida, haavamäärdega katta ning kangaga kinni siduda. Kui oksad kevadel lehtivad ning suvel edasi kasvavad, võib sideme suve lõpus lahti võtta ja haavade paranemist uurida. Hea oleks riidemähis ka järgmiseks talveks peale jätta.

Loomakahjustuste ennetamiseks on otstarbekas puutüved ja võraoksad näriliste peletusvärviga üle pintseldada.

* Millised on soovitused lõikeriistade valikuks?

Olen kasutanud eri firmade töövahendeid: Fiskars, Gardena, Bahco ning vene päritolu. Viimastel aastatel on käepärasemateks osutunud Fiskarsi tooted (s.h pöörleva käepidemega ja timmitava haardeulatusega oksakäärid), mis on pingsa töö juures head vastupidavust näidanud.

Eluspuidu puhul ei soovita alasi-tüüpi kääre muretseda, vaid ikka vaheliti ehk liugteradega. Alasikääride toetustera muljub oksa koort ning selliste haavade paranemine läheb vaevaliselt. Pealegi jääb alasikääridega lõigates lõikuskohale alles tüügas.

Puude ja tihedate põõsaste lõikamisel on sageli väga oluline, et kääridega oksarägastikus igale poole ligi pääseks. Selle töö puhul on märksa paremad kitsa ehk terava otsaga saag või käärid. Laia- ehk tömbiotsalised tööriistad on hõredamate okste puhuks.

 
Lõikustöödel on oluline, et töövahendid (käärid, saed, noad, määre) oleksid nt vöökotiga või muul moel ohutult ja lihtsalt kättesaadavad. Siiski ei ole mitte igast aiaärist sellist abimeest võtta. Heaks näiteks on käepidemesse lükatav Fiskarsi aia- ja matkasaag koos vöökinnitiga.

Vanade kõrgete puude puhul on probleemiks ladvapoolse võra välispiiril olevate jämedate okste eemaldamine. Ronides on neile liiga ohtlik ligi minna, redeliga kah tihedate okste vahel keeruline turnida. Ladvakääride jõud hakkab peale vaid teatud jämeduseni, ladvasaag aga tekitab liikuvale oksale lõikejälgi rohkem kui vaja. Fiskarsi toodetest sobib taoliste jämedamate okste tarbeks pika varrega oksaõikur (katalooginimetusega universaalne oksalõikur), mida juba mitu aastat kasutan.

Fiskarsi oksalõikuriga saab ka mitme meetri kõrgust puud korralikult lõigata. Foto: Matti Kamara

* Milliseid soovitusi on lõikamise juures veel kasulik teada?

- Lõikamist alusta noortest ja tervetest puudest ning lõpeta töö vanadel; enne lõikuse alustamist vaata kõik puud hoolega üle ning jäta haiged puud viimaseks. Pärast haige puu lõikamist desinfitseeri kindlasti lõikeriistad.

- Aastatega olen aedades erinevaid lõikehaavu võrreldes aina enam veendunud, et haavakude kasvab märksa kiiremini, kui isegi veidi oksakraesse lõigata. Tüüka jätmise puhul ei kasvata puu haava kinni: aja jooksul puu haigestub kuni juurteni välja, kasv hääbub. Päästa saab, kui lõigata tüügas tüve ligidalt ära. Kallus kasvab kiiresti üle haava.

- Vaheliti lõiketeradega (liugteradega) käärid hoia oksa lõikamisel nii, et lõiketera jääks allesjääva osa poole, tömp äralõigatava oksa vastu, siis ei mulju metall puukoort.

- Mida jämedam oks lõikekoha kõrvalt edasisuunduvaks jätta, seda vähem vesivõsusid lõikekoha ümbrusse tekib.

- Mida rohkem õiepungadega oksi puusse jääb, seda vähem vesivõsusid sel aastal kasvab.

- Poolrõhtsaid ja rõhtsaid jõuliste õiepungadega oksi ei soovita kärpida (üheaastane oks kas jääb alles või läheb üldse maha)

- Oluline on kasutada teravat saagi, et lõikehaav jääks võimalikult sile.
- Iga suurema lõikustöö järel puhasta (kasutan selleks tehnilist piiritust) ja õlita tööriistad, on olemas ka pihustatavad puhastus- ja määrdeõlid.

- Põõsaste lõikamiseks mullapiirilt kasuta vanemaid kääre ja saagi, sest liivaterad rikuvad tööriistu.

- Puukoore rebenemise vältimiseks lõika jämedat ja rasket oksa kolmes järgus:

esmalt tee õigest lõikekohast veidi kaugemal allapoole sisselõige;

seejärel sae veel kaugemalt oksa pealtpoolt kuni selle murdumiseni;

allesjäänud tüügast on juba lihtne ja puule ohutu õigest kohast lõigata.

- Nõrgakasvulisel alusel õunapuud vajavad rohkem hooldamist (pinnalähedase juurestiku tõttu suvel põuatundlikud ja talvel külmaõrnad). Enne kääbuspuude muretsemist peaks iga aiarajaja oma võimalusi hoolega vaagima.

Oksa lõikamisel aseta kääride lõiketera allesjääva osa poole. Foto: Matti Kamara


Tüükata lõike puhul kasvab haav korralikult kinni. Foto: Asta Kask


Suurest tüükast tekib mädanik, mis lõpuks ka puutüvesse jõuab.
Foto: Asta Kask

* Milliseid vigu tehakse suurte ilupuude lõikamisel?

Üle kogu Eesti kohtab teede ja tänavate ääres nuditud puid, millel ladvad maha võetud ning  suured oksatüükad jäetud.

Suurte tüügastega lõikehaavad ei kasva kunagi kinni. Neist tungivad sisse puidumädanikku tekitavad seened, mis levivad puutüve sees ning lõpuks jõuab mädanik ka juurteni. Tugevate juurteta ja suure võraga puud on aga ümbruskonnale ohtlikud.

Ohtralt lõigatud puule kasvavad uued oksad puu koores olevatest uinupungadest, seetõttu on need puu külge nõrgalt kinnitunud. Suuremaks ja raskemaks kasvades võivad need lihtsamini lahti murduda ja maha kukkuda.

* Kus saab puude-põõsaste lõikamist õppida?

Aiapidajate huvi selle tegevuse vastu on suur ja õppepäevade korraldajaid tundub sel aastal üsna ohtrasti olema. Lähemalt vaata infot

sündmuste kalendrist...