Põllumajandus- ja maaelutoetusi on makstud 1997. aastast alates…

Olen terve oma tööelu olnud seotud põllumajanduse ja maaelu valdkonnaga, suurema osa ajast küll ametnikuna, kuid arvan seda valdkonda üsna hästi mõistvat. Üldist pilti on aidanud luua ka aastakümnete jooksul tehtud kõikvõimalikud analüüsid, sest ainult olukorda ja taset teades ning muutusi jälgides on võimalik toimunut mõista ja hinnata. Põllumajanduspoliitika üle otsustamisel on kasuks tulnud juba enam kui kümne aasta pikkune poliitikahuvi.

Kaua kirgi kütnud probleemid ühtse pindalatoetuse tagasinõuete osas on lahenemas. Tahaks öelda vaid niipalju, et valimiseelsel perioodil on tulnud mitmel korral ja mitme isiku poolt etteheited põllumajandusministeeriumi ja seega ka ühe erakonna aadressil, küll toetuste “mängimisel” suurtootjate kätte, küll maaelu hävitamises üldse. Kas see ikka on nii? Kui jälgida regioonidesse tulnud raha, olgu see siis toetuste või eelarveeraldiste näol, ei saa selliste väidetega sugugi leppida. Näitena võiks võtta kas või meie jaoks probleemse pindalatoetuse väljamaksete ja tagasinõuetega toimunu. Väide, et ministeerium mängib toetused suurtootjate kätte, on leebelt öeldes tobe. Tootja on tootja, toetustega ei tehta vahet, kas oled suur või väike. Kui tingimused täidetud, on kõigil õigus toetust saada. Pealegi, meie taasiseseisvunud riigi esimene valitsus suutis omamaise põllumajanduse suures osas hävitada, mitte praegune valitsus ega selle ala ministeerium. Ettevõtted annavad praegu vähemalt kolm neljandikku toodangust. Talud üksi ei suuda rahvast ära toita, vähemalt praeguse seisu juures mitte.

Mis toimuks, kui ministeerium oma arengutes hakkaks ühekülgselt eelistama väiketootjaid? Siis oleks loomulik nurin suurtootjate ehk ettevõtete poolt. Ja jälle oleksid “õiged” süüdistused põllumajanduspoliitika kallutatuses. Seega, nagu tootmises on vaja nii suuri kui väikesi, peab kõigil tootjail olema õigus ja võimalus tootmist arendada, seda efektiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks muuta.

Tasub teada ja meeles pidada sedagi, et võimalikult kodu lähedal toodetud toit on kõige tervislikum ja seda ammu teada tõde teades tuleks enam hinnata ka põllumajandusministri suurt tööd eestimaise toidu tutvustamisel ja reklaamimisel, ka väljaspool Eestit. Sest lisaks meie inimeste tervisest hoolimisele tähendab see tulevikus ka tootjate jaoks paremaid turustamis- ja teenimisvõimalusi, hooldatud ja silmailu pakkuvat keskkonda ning väga palju muud sellega kaasnevat.

Toodu tõenduseks annan ülevaate põllumajandustoetustest toimimise algusest alates.

Põllumajandus- ja maaelutoetuste muutused Saare maakonnas

Esimene toetus oli kapitalitoetus

Enne 1997. aastat põllumajanduses toetussüsteemi ei olnud. See tähendab, et taasiseseisvumise esimestel aastatel jäid tootjad silmitsi reformimise raskustega, õigustatud subjektidele vara ja tööosakute väljamaksmise kohustusega, imemadalaks langenud tootjahindadega, mis olid tingitud Vene turu ärakukkumisest, tollide puudumisest ning teiste riikide poolt tugevalt toetatud toiduainete sissetoomisest ehk kõlvatust konkurentsist. Alles 1997. aastal loodi esimene toetuseliik ja see oli kapitalitoetus, mis oli küll väike, aga esimene – eraldati 685 000 krooni. 1998. aastal tulid lisaks teravilja-, piimalehma- ja nõuandetoetused. 2003. aastast hakkas toetuseliikide arv suurenema, ka toetuste summa suurenes varasemate aastatega võrreldes kahekordseks, kuid oli ikka veel väga väike. 2005. aastal küündis toetus juba 150 miljonini. 2006. aastal oli erinevaid toetuseliike 43, osal neist seni ainult toetuse saajate nimekirjad, ilma summadeta, mistõttu üldisesse analüüsi ei saa neid võtta.

Lõpetada tahaks ühe arvamusuuringu tulemustega 2005. aasta veebruarist. See on uuringukeskuse Faktumi uuring “Maaelu maine”, kus selgus, et kolm neljandikku vastanutest hindas maaelu olukorda halvaks, ent sealjuures arenevaks, kasvavaks ja omaseks. Leiti ka, et riik peab maaelu maine kujundamisel enam panustama.

Ja heameelt tunda võiksime meie, maainimesed, ka selle üle, et linnaelanike seas tehtud uuring näitas, et 85% linlastest arvab, et põllumajandust tuleb toetada riigieelarvest ja et põllumajanduse toetamisest saab kasu kogu ühiskond (M. Taru ja R. Toomla arvamusuuringust 2004. aasta aprillis-mais).

Võrreldes 2003. aastaga suurenes riigi põllumajandustoodang 2005. aastal jooksevhindades koos toetustega 8,1% ja toetusteta 6%. Seega vastus pealkirjale – siiski arenev!

Vilma Rauniste
Saare Maavalitsuse majandusosakond

Allikas: ajaleht Meie Maa 21.02.2007.