Metssead, keda rahvasuus nimetatakse kutudeks, armastavad pimedust ning varjatust, neil on väga hea haistmine ja kuulmine.

Metssiga eelistab elupaigana niiskemaid, heade varjetingimustega metsi, nagu laialehelised ja segametsad, sooservi ja veekogude kaldaalasid. Väga palju liigub metsanotsu tihnikutes.

Metssiga on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab toitu leida ja maa alt kätte saada.

Metssigade ehk kutude karvkatte värvus kõigub mustjaspruunist hallikaspruunini ning nende turjal on tugevad harjased. Kärsakandjatele on iseloomulik, et silmahambad ehk niinimetatud seakihvad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul.

Siga on tüüpiline kõigesööja, eelistatult toitub ta taimedest. Loomsest toidust maiustavad kärsakandjad vihmausside, limuste, konnade, pisiimetajate, linnumunade ja -poegadega. Metssiga on maainimesele tihti ka nuhtluseks, sest sügisel, kui metsas toidupoolist vähevõitu, käib ta põldudelt kerget kõhutäit noolimas: kartuleid ja muud paremat tuhnimas.

“Kord lugesin naabri õuest kokku seitse maiustavat kärsakandjat. Nad isegi ei osanud inimest karta ning tuhnisid maad edasi ka siis, kui õueväravast sisse astusin,” meenutas Lahemaal elav mees.

On olnud ka juhtumeid, kus inimesed metsanotsut kodustada on püüdnud. Nii jutustas eakas Iisaku elanik Maria järgmise loo: “Üks talupere pidas metssiga laudas. Loom oli tige, muidu sööta ei saanud, kui lakast visati talle toit ette.”

Metssiga on pea kõigile tuntud ning nii on selle looma kohta levinud rahvasuus ka arvukalt legende. Lugu, mis on kirja pandud nelikümmend aastat tagasi Mõdrikul ja pärineb raamatust “Üks jahimees läks metsa”, pajatab järgmist: “Üks mees läks metsa seenele. Järsku nägi, kaks suurt metssiga tulevad järele. Mees pani jooksu, sead järele. Seeneline lidus, kuidas jaksas, sai metsa äärde, ronis kohe kuuse otsa. Sead aga kõndisid ümber kuuse. Mees viskas siga täiest jõust pussiga, puss läinud seale selga. Sead tormasid minema, ühel nuga seljas.”

Kogukas loom

Kärsakandjad on omamoodi seltskondlikud loomad, kes armastavad elada karjades. Ainult vanemad suguküpsed kuldid hoiavad suurema osa aastast omaette, et siis jooksuajal karjaga liituda. Karjas on olulisim juhtemis, kes on kõige vanem ja targem loom ning kellel on tavaliselt ka kõige rohkem järeltulijaid - põrsaid.

Sigadel on jooksuaeg novembrist jaanuarini. Kultide vahel käib äge võitlus, võitja viljastab kõik karja emised. Emis toob 4-12 kollakaspruunide triipudega põrsast ilmale märtsi lõpus või aprilli algul hoolikalt ettevalmistatud pesas. Metssiga imetab põrsaid kuni neli kuud, misjärel noored loomad lähevad täielikult üle looduslikule toidule.

Kütitakse aasta ringi

Metssiga on Eesti metsades arvukas loom, kellele (välja arvatud põrsastega emised) võib pidada varitsus- või hiilimisjahti aasta ringi. Jahimehed hindavad talvist jahti metsseale sügisesest tulemuslikumaks, sest siis saab neile järgneda jälgede järgi ning sead ise paistavad paremini silma.

Üks matkasell meenutas aga talvist kohtumist metssigadega nii: “Notsud magasid puntras koos, päike paistis neile peale ning ju neil oli hea peesitada. Kui olin kärsakandjatele üsna lähedale hiilinud, tõusis juhtemis püsti, et ümbrust vaadata. Kuid imelikul kombel seisis ta pikalt ning otsustas siis rahulikult metsa toidupoolist otsima minna.

Tavaliselt hoiatab juhtemis iga väiksemagi ohu korral kohe ning seakari on mõne sekundiga metsas.”

Notsu on armas lemmikloom

Laupäeval algas Hiina kalendri järgi kuldse sea ehk punase tule emise aasta. Seaaastat märgitakse Hiina kalendris punase värviga, mis omakorda tähistab jõukust. Horoskoobi järgi on seainimesed sõbralikud, soojad, helded ja rõõmsameelsed. Nende kodu on hubane ning luksuslik.

Hiina tähetargad peavad seamärgi valikul silmas eelkõige just metssiga.

Kodustatud metsseast arenes tõurohke kodusiga, kes on üks vanemaid koduloomi üldse. Euroopas kodustati metssiga juba noorema kiviaja lõpus. Hiinas ja Egiptuses peeti siga vanasti pühaks loomaks: neid ohverdati usutalitustel ning sealiha sõid ülikud pidustustel. Tänapäeval ei peeta notsusid ainult lihasaamise eesmärgil, vaid ka lemmikloomana, selleks on aretatud mitu liiki kääbussigu, väga hinnatud lemmikloom on Vietnami siga.

Sigadel on hästi arenenud kuulmis- ja haistmismeel, seetõttu on neid kasutatud trühvlite (seen, mille viljakehad on mullas) otsimiseks, aga ka narkootikumide leidmiseks.

Vastupidiselt levinud arvamusele on siga väga puhas loom, tõsi küll, ta on seda sea moodi. Toas lemmikloomana peetavad notsud teevad edukalt oma häda liivakasti ning ka aedikus elavad notsud ei maga oma väljaheidete peal, vaid hoiavad magamisaseme puhta. Metssead on “mudamaadlejad”. Suplused porimülgastes aitavad reguleerida kehatemperatuuri ning nahale jäänud mudakiht hoiab eemal verdimevaid putukaid.