Lääne-Eesti ja saarestiku biosfääri kaitseala loodi 1990. aastal. Selle kaitseala tunnustamist taotles Eesti riik UNESCO-lt. See kaitseala eksisteerib tegelikult tänaseni.

Biosfääri kaitsealad on UNESCO programmi “Inimene ja biosfäär” alusel loodud säästva arengu ja looduskaitse piirkonnad. Programmi “Inimene ja biosfäär” põhimõte on majanduse ja looduse tasakaalustamine kohalikul tasandil, kuid üleilmset terviklikkust silmas pidades. Keskendutakse kohalikele probleemidele, hõlmates üheaegselt nii loodus- kui sotsiaalteadusi. Eeldatakse säästva maamajanduse edendamist (kohalik toormaterjal ja sellest valmistatud kohalikud tooted ning sellega seotud teenused), kultuuri väärtustamist ja hariduse arendamist.

Mida meie siis juba 17 aastat tagasi Lääne-Eestis ja saartel kaitsta soovisime? Eks ikka oma suuremate saarte ja ranniku vähemalt 4500 aasta pikkust maaviljeluse ja karjakasvatuse traditsiooni ning selle kaudu siin kujunenud looduslikku ja kultuurilist eripära.
 

Kui meie riik kaitseks Lääne-Eesti ja saarte biosfääri kaitseala ka praegu, ei oleks ehk Saare- ega Hiiumaa talunikud probleemi ees, et nüüd polegi nad riigi silmis enam põlised põllumajandustootjad, vaid neist on saanud hoopis hobiga tegelejad. Ei sobi PRIA-le (loe: riigile) meie kandi põlised heina- ja karjamaad, puude ja põõsaste tihedus tundub satelliidilt vaadates vale jne. Ühesõnaga – kui kaitseksime seda piirkonda nii nagu see oli mõeldud, jääks ära taoline kultuuri- ja loodusevaenulik tegevus riigi poolt, kes ise kunagi selle kaitseala ellu kutsus.

Kui palju närvipinget, majanduslikke raskusi ja sellest tingitud talupidamise lõpetamise soovi on riik tekitanud neile, keda Sevilla strateegia ja programmi “Inimene ja biosfäär” raames hoopis kaitsma oleksime pidanud!?

Mina kutsun üles, et meie riik võtaks selles asjas seisukoha ning jätkaks Lääne-Eesti ja saarte biosfääri kaitseala sisulist kaitsmist. Seda peabki iga maa ise tegema. UNESCO aga saaks toetada näiteks teiste maade biosfääri kaitsealadega suhtlemist ja kogemuste vahetamist.

Küsitledes nii UNESCO Rahvusliku Komitee asesekretäri Margit Siimu kui omal ajal Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala loomisega seotud inimesi, sain teada, et keegi ei ole seda väärtuslikku kaitseala likvideerinud. Keskkonnaministeerium lihtsalt enam ei rahastanud kaitseala keskusi.

Tõsi, näiteks Saaremaa keskus end ei õigustanud, sest sisulist tööd eespool kirjeldatud eesmärkide nimel ei tehtud, eksisteeris vaid paar tuba ametnikega, kes ajasid mingit saare rahvale tundmata asja ning ühtlasi koostati siiani Virtsu sadamahoones näha olev stend luikede, kalameeste ja tuulikuga. Lasen endale lahkesti meelde tuletada, kui keegi midagi rohkemat teab nimetada.

Hiiumaal tehti UNESCO “Inimene ja biosfäär” programmi raames aga tõsist ja rahvavalgustuslikku tööd, mille kaudseks tagajärjeks võib minu meelest lugeda seda, et viisteist aastat hiljem ei toimunud Hiiumaal ka mingit Natura alade vastast revolutsiooni, nagu juhtus keskkonnateadlikkuse töö puudulikkuses vaevleval Saaremaal. Ja selles segaduses polnud kindlasti süüdi meie saare maarahvas.