Kui metsataimekasvatusega soovitakse tegelda pikema aja jooksul, tuleks taimla asukohta küllaltki hoolikalt valida. Taimla jaoks valitud pind peaks asuma tasasel, võimalikult väikese kaldega alal. Soovitav on suhteliselt kõrgem reljeefiosa. Soo ja muude külmalohkude lähedus ohustab hilis- või varakülmadega ning neid tuleks vältida. Läheduses võiks asuda piisava varuga looduslik veevõtukoht, kuna põuaperioodidel ja eriti kuuseseemikute kasvatamise korral on kastmine hädavajalik. 

Kasuks ei tule ka taimla avatus kõikidele tuultele, võimaluse korral valida kohe pisut varjulisem paik või istutada hiljem tuulekaitsehekid. 
Võttes arvesse, et taimlamajandus on tootmisala, kus tegevust tuleb mitmeks aastaks ette planeerida (külvikorrad, maaharimine, väetamine), on soovitav, et taimlaks valitud maatükk oleks võimalikult korrapärase kujuga (ristkülik, ruut). 

Vältida tuleks, eriti seemikute kasvatamise korral, viimase 6-7 aasta jooksul juurvilja (kartul, kapsas, sibul jne) all olnud maid, kuna sellistel aladel leidub mullas palju taimehaigusi (tõusmepõletik, pudetõbi, juuremädanik jne) tekitavate seente eoseid. Enim sobivad metsataimekasvatuseks eelnevalt kõrsviljade või heintaimede all olnud põllud. 

Taimla rajamiseks sobivad kõige enam parasniisked suhteliselt kerge lõimisega (saviliiv (sl) kuni kerge liivsavi (ls1)) viljakad mullad. Sobivaimaks taimlamullaks on nõrgalt leetunud muld (LkI) või sellega piirnevad mullad (leetjas muld (KI), leostunud muld (Ko) või kahkjas muld (LP). Neid ja ka teisi mullastikutingimusi iseloomustavaid näitajaid saab välja lugeda suuremõõtkavaliselt (1:10 000) mullastiku kaardilt. 

Selleks, et olla kindel mulla sobivuses metsataimekasvatuseks on soovitav eelnevalt konsulteerida metsataimekasvatuse spetsialistidega ja lasta teha mulla laboratoorne analüüs põhiliste agrokeemiliste näitajate osas. 

Oluline näitaja taimla asukoha valikul on mulla reaktsioonil, mida väljendatakse pH väärtusega. Optimaalne pH väärtuse piirkond metsataimekasvatuseks on 5,1...5,5. Lupjamise vajadus on ainult neil muldadel, kus pH väärtus on alla 5. Kui valitud asukoha mulla pH väärtus on siiski oluliselt kõrgem optimaalsest (>6), tuleks edaspidisel väetamisel kasutada füsioloogiliselt hapusid väetisi. Mulla hapestumist soodustavad kõik ammooniumväetised, eriti ammooniumsulfaat - (NH₄)₂SO₄.

Mulla huumusesisaldus on põhilisi mulla potentsiaalse viljakuse näitajaid. Mulla huumus on peamiseks toitainete allikaks taimedele, huumusesisaldusest sõltuvad ka mulla enda füüsikalis-keemilised omadused. Taimla rajamiseks planeeritaval põllul peaks mulla künnikihi huumusesisaldus olema soovitavalt 2...4 %. Liiga madala huumusesisaldusega muld ei suuda tagada taimedele vajalike toitainetevarude olemasolu. Kõrge huumusesisaldusega muld võib aga põhjustada külmakohrutust ning kaasnedes mulla pH kõrgenenud väärtusega olla ka soodustavaks teguriks taimehaigusi tekitavate seente levikule mullas. 

Taimlamuldade väljakurnamise või üleväetamise vältimiseks tuleks kõigis alalistes taimlates perioodiliselt läbi viia väetistarbealaseid uuringuid, kuna eriti mineraalsete taimetoiteelementide (N, P, K, Mg, B, Cu, Mn jne) sisaldust on võimalik reguleerida mineraalväetiste kasutamise abil. 
Taimlate väetamine peab tuginema väetistarbealaste uuringute tulemusena koostatud väetistarbekaartidele. 

Endla Asi, Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus

Allikas: www.metsad.ee