Enamik arvutiga töötajaid ei oska oma väikeseid ja tagasihoidlikke tervisemuresid seostada töökohaga, töökeskkonnaga või töökorraldusega. Kui teha märkus kellegi töö koha kohta, on tüüpilisim vastus: «Olen sellise paigutuse ise valinud ja ma olen nii harjunud!» Kas kael ikka valutab vanadusest? Või miks õhtul need sipelgad kõige väiksemas sõrmes ikkagi jooksevad? Vastus: sageli on põhjus liigne staatiline lihastöö ja ülemäärase koormuse kuhjumine kaela-õlavöötmesse, selja nimmepiirkonda, hiirt hoidvasse käesse. Lihaste ainevahetus on häiritud, jääkained kuhjunud.

Mõned tüüpilisemad vead arvutitöökoha paigutuses.

Töölaua kõrgus ei ole sobiv. Õlad tõusevad liiga kõrgele või ollakse liiga kummargil.

Töölaua all ei ole ruumi, seal on jalgade ees protsessor. Pahatihti segab klaviatuurisahtel. Kuvar paikneb silmadest märksa kõrgemal, seetõttu teevad kaelalihased rohkem tööd. On täheldatud, et kuvarit vaadates pilgutab inimene vähem silmi – tulemuseks silma limaskesta kuivamine.

Töölaual on vähe ruumi, kuvar ja klaviatuur ei asetse ühel sirgel. Klaviatuur on lauasahtlis, hiir töölaual. Käsi peab pidevalt liikuma klaviatuuri ja hiire vahet, tekib ülekoormus. Klaviatuuriga töötades ei ole võimalik küünarvarsi toetada.
Klaviatuur paikneb sahtlis, kuid toolil ei ole käetugesid. Õlalihased on seetõttu liiga koormatud. Tooli ei saa reguleerida endale sobivaks. Toolil istutakse serva peal.
Otse kuvari taga paikneb aken. Tavaliselt on päevavalgus (ka sombuse ilmaga) liiga ere, tekitades liigseid valguskontraste, mis toob kaasa ülekoormuse.

Tuleks vaadata kriitilise pilguga üle oma töökoht. Vähem kulukad lahendused, nagu uue tooli soetamine, geeltäidisega hiirepadja muretsemine jmt, on ehk kergemini ellu viidavad. Unustada ei tasuks puhkepause! Need ei tähenda lösutamist laua taga või arvutis pasjansi ladumist, vaid toolilt tõusmist ja kas või mõne ringutusevenituse tegemist.

Silja Soon, Eesti Maaülikooli töökeskkonna peaspetsialist, silja.soon@emu.ee

Allikas: ajaleht Maaülikool 15.02.2007.