Paljud meile tavalistena tunduvad asjad nagu puhas õhk meie ümber, joogikõlblik vesi või viljakas muld pole paljudes maailma piirkondades enam iseenesestmõistetavad, vaid vajavad säilimiseks otsest tähelepanu ja koordineeritud tegevusi. Maaeluministeeriumis jaanuari lõpus toimunud põllumajandusmaa elurikkuse teemapäeval anti ülevaate meie põllumajandusmaa elurikkuse hetkeseisust ning arutleti, mida teha, et seda hoida. Hoitud ja hooldatud põllumajandusmaastikud ning mitmekesine elusloodus on osa ka Eesti identiteedist.

Elurikkuse teemapäeval kõneldust kirjutab Maablogis Maaeluministeeriumi maaelupoliitika ja analüüsi osakonna majandus-ja keskkonnaanalüüsi büroo peaspetsialist Anu Kalju:

Kiires infoühiskonnas elades ei mõtle me just tihti sellele, kui puhas on õhk meie ümber, kust tuleb joogikõlblik vesi või kuidas täpselt tekib viljakas muld. Kogu meid ümbritsev keskkond toimib eluslooduse toimetamise tulemusena pidevalt. Sellised tavalisena tunduvad asjad pole samas maailma erinevates piirkondades enam iseenesestmõistetavad, vaid vajavad säilimiseks otsest tähelepanu ja koordineeritud tegevusi, kirjutab Maaeluministeeriumi maaelupoliitika ja analüüsi osakonna majandus- ja keskkonnaanalüüsi büroo peaspetsialist Anu Kalju.

Foto: Maaeluministeerium

Hoitud ja hooldatud põllumajandusmaastikud ning mitmekesine
elusloodus on osa ka Eesti identiteedist. Tänavu 21. jaanuaril Maaeluministeeriumis toimunud põllumajandusmaa elurikkuse teemapäeval anti ülevaate meie põllumajandusmaa elurikkuse hetkeseisust ning arutleti, mida teha, et seda hoida.

Kadumisohus on tavalised liigid

Tartu Ülikooli ökoloogia ja botaanika vanemteaduri Aveliina Helme sõnul on globaalne hinnang elurikkusele hoiatav – väljasuremisohus on miljon liiki ehk iga kaheksas liik planeedil on ohus. Erinevate uuringute põhjal on näha, et kadumisohus ei ole mitte haruldased või looduskaitse all olevad liigid, vaid pigem tavalised, meile igapäevaselt tuntud liigid, nagu näiteks liblikad ja tavalised põllulinnud. Haruldastele liikidele on looduskaitsel juba tähelepanu suunatud ning nende olukord on sageli üldiselt hea.

Elurikkuse languse peamiseks teguriks loetakse jätkusuutmatut maakasutust ja intensiivsemat põllumajandust, millega kaasneb elupaikade kadu ning nende kvaliteedi langus – võrreldes 100 aasta taguse ajaga on niidukoosluste hulk drastiliselt vähenenud. Lisaks on elurikkuse väga olulised mõjutajad ka saaste, kliimamuutused, invasiivsed liigid ning loodusressursside ületarbimine.

Silmaga nähtavale elusloodusele, nt lindudele ja putukatele, on väga oluline keskkond ka mullastik. Mulla elurikkusest andis ülevaate Tanel Vahter Tartu Ülikoolist. Ühe võimalusena elurikkust hoida tõi ta välja variandi kasutada samaaegselt erinevaid majandamisvõtteid, et vähendada vajadust preparaatide kasutamise järele. Maastikke tuleks mitmekesistada ning suuri põlde liigendada, et säilitada ja taastada elurikkust nii mulla sees kui ka mulla peal.

Maastikuelementide olulisusest rääkides rõhutas Eve Veromann Eesti Maaülikoolist, et praeguste kraavide servad ja põlluääred on liiga kitsad, et tagada erinevatele liikidele piisavalt toimetulekuvõimalusi. Põlluservad peaksid olema laiemad, et need saaksid toetada erinevaid liigigruppe ning toimida ühenduskoridoridena.

Teemapäeva raames jagati veel teavet põllumajandusmaastikul elutsevate lindude, liblikate ning tolmeldajate hetkeolukorrast. Esitatud ettekannetega saab lähemalt tutvuda Maaeluministeeriumi kodulehel, kust saab soovi korral vaadata ka ettekannete videosalvestisi.

Rohkem panustada saavad nii põllumehed kui ka riik

Kas vajadust säilitada põllumajandusmaa elurikkust toidutootmise tagamiseks on piisavalt teadvustanud nii põllumajandustootjad kui ka riik? Selle üle arutleti elurikkuse teemapäeva vestlusringis. Arutelust jäi kõlama, et kuigi põllumajandustootjad on üpriski hästi informeeritud ja teadlikud erinevatest tootmis- ja hooldamisviisidest, on neil siiski veel piisavalt arenguruumi. Selles saab kindlasti üht-teist ära teha ka riik. Väärtustades erinevate organismide elukeskkonda, tekib ka tahe teha muutusi ja olla avatud uutele suundadele, mis tagab pikemas perspektiivis soovitud jätkusuutlikkuse.

„Säästev Eesti 21“ on Eesti riigi ja ühiskonna arendamise strateegia aastani 2030. Selle alused tulevad säästva arengu seadusest, mis näeb ette looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise alused. Säästev ehk kestlik areng parandab inimeste elukvaliteeti kooskõlas loodusvarade ja keskkonna talumisvõimega. „Säästev Eesti 21“ toob välja, et ühiskond kui ökosüsteemi osa peab võtma vastutuse ökosüsteemide harmoonilise arendamise eest. Selle põhieeldus on looduskeskkonna (elukeskkonna) eetiline ja teaduslikult põhjendatud haldamine. Eesti tasakaalustatud ja kestliku arengu eeldus on kõigi ühiskonnakihtide ja otsustajate loodusteadusliku mõtteviisi süvendamine. Kasvanud on ühiskonna üldine teadlikkus keskkonnaküsimustes. Riigi roll on võtta meetmeid liigirikkuse ja elukeskkonna kaitseks ning suunata põllumajandustootjaid keskkonnasäästliku tootmise poole.

Loodus meie ümber on väga oluline toidutootmise keskkond. Samas on toidutootmine suure maakasutusega, mis avaldab ümbritsevale loodusele ka suurt koormust. Oluline on seda teadvustada ning säilitada tasakaal keskkonna ning põllumajandusliku tegevuse vahel. Elurikkuse säilitamisel peab kindlasti arvesse võtma ka koha spetsiifikat ning kasutama sellega sobivaid võtteid ja tavasid. Rakendatavad põllu- ja maaharimisvõtted on väga erinevad; mõned neist on väga edukad ja kasulikud, kuid on ka neid, mis on aegunud ning oleks vaja paremate vastu välja vahetada.

PõKa 2030 keskendub keskkonnale

Põllumajandusvaldkonna poliitika kujundamise jaoks töötati Maaeluministeeriumi eestvedamisel välja „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“ (PõKa 2030). Arengukavasse sai laiapõhjalise kaasamise tulemusena kirja seitse suuremat tegevussuunda. Esimene neist keskendubki keskkonnale – tark ja kestlik põllumajandus, toidutootmine ja maaelu ning ohutu toit ja hoitud keskkond. Euroopa Liidu uue rahastamisperioodi (2021–2027) ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava raames on väljatöötamisel konkreetsed sekkumised ka elurikkuse tagamiseks ja suurendamiseks ning töögruppide panusena arvestatakse protsessis ka ekspertide ja põllumajandustootjate arvamustega. Paljuräägitud Euroopa roheline kokkulepe hakkab tulevikus kujundama meie keskkonnapoliitikat, tegeledes kliima- ja keskkonnaprobleemidega. Ühised eesmärgid on tagada ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega ühiskond ning kaitsta, säilitada ja suurendada looduskapitali. Kõike seda peame ka meie oma riigis põllumajandustootmisel silmas pidama ja eesmärkide saavutamiseks kohaseid sekkumisi planeerima.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ökoloogilise tasakaalu säilitamine Eesti looduses on meie kestmise keskne tingimus. Kui jõuame selleni, et me ei käsitle keskkonda kui kaitset vajavate objektide kogumit, vaid kui tervikut, mille osad oleme ka meie ise, siis jõuame ühiste püüdluste tulemusena paremate tulemusteni. Meie kõigi ühine eesmärk peaks olema ümbritseva keskkonna hoidmine ja kaitsmine – selleks tuleb teha koostööd nii riikide vahel kui ka oma riigi sees.

Allikas: Maablogi