Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi.

Jüri Kuuskemaa kirjutab priskest söömisest ja õllejoomisest ning pirukast, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes. Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele.

19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses segunesid rahvapärased ja kristlikud jooned omavahel üsna tihedasti. Luterlased külastasid sel päeval sagedasti õigeusu kirikut, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt pühitsetud vett ehk nn jordanivett koju arstimiseks ja muuks otstarbeks. Vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske.

Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.

Idakirik seostas kolmekuningapäevaga veel üht keskset episoodi Uuest Testamendist: nimelt olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse just sellel kuupäeval.

Taive Särg kolmekuningapäeva muusikast

Jõulupühade viimasel päeval, kolmekuningapäeval, oli eriti Lääne-Eestis kombeks jõuludega sarnane lõbutsemine, külastamine ja maskeeritult perest peresse käimine kõige enam karu, kure või kolme kuninga kujul. Vastava laulutraditsiooni kohta on andmeid minimaalselt.

Mida mujal tehakse

Saksamaal kirjutatakse tänini kodu kaitseks ustele kolme kuninga nimetähed C+M+B (Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar) ja aastaarv.

Mis on CMB

Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar – kolme kuninga nimetähed. Tegelikult küll lühend väljendist "Christus mansionem benedicat" (Kristus õnnistab seda maja).

Kolm kuningat ongi need kolm Idamaa tarka, kes Kristuse taevatähe juhatuse peale leidsid. Üldlevinud on arvamus, et tegemist oli mitte tähe, vaid hoopis komeediga. Kuid legende astronoomia ja astroloogiaga sobitades on jõutud näiteks seletuseni, et aeglaselt liikuva ning tugevasti helendava tähe mulje on võimalik, kui Jupiter kohtub Saturniga Kalade tähtkujus. Kaldea tähetargad tõlgendasid seda taevanähtust astroloogia põhimõtete kohaselt järgmiselt: Iisraelis sünnib maailma valitseja. Sest Jupiter sümboliseerib maailmavalitsemist, Saturni peeti Palestiina planeediks ja Kalade tähtkuju Iisraeli tähtkujuks.

Jüri Kuuskemaa kunstist:

Vanas kunstis kujutati Idamaa tähetarkasid kroonitud kuningatena. Kuningate nimed Balthasar, Caspar ja Melchior on leitud Ravenna mosaiigilt aastast 555. Vanim, Melchior, on sõime kompositsioonis põlvili, andes üle kingitusena kulda - võimu, rikkuse ja igaviku sümbolit. Keskealine Balthasar kingib lapsele Jumala läheduse ja inimkonna võrdumina viirukit. Tumedanahaline Caspar hoiab käes mürri - harduse ja kannatuse sümbolit. Kingitused võivad märkida ka sündinud lapse kolme omadust: kuld on kuninga, viiruk preestri, mürr arsti märk. Tarkade algupära kohta on mitmesuguseid arvamusi. Nad kas olid babüloonlastest tähetargad ja tähtede järgi ennustajad või iraanlastest Meedia preestrisuguvõsa liikmed või uuemate uurimuste järgi hoopis Pärsiast pärit ülikud.

Kolme Hommikumaa targa maiseid säilmeid arvatakse olevat Kölni toomkirikus kuldses sargas. Samas on Stefan Lochneri altarimaal “Kuningate kummardamine”. Eestiski on mitu väärikat kunstiteost, mis kujutavad Hommikumaa kuningaid. Üks neist on Madalmaadest pärit piltvaip, mis 16. saj kingiti Oleviste kirikule altarikatteks. Saaremaa koduloomuuseumis on kaks pühasid kuningaid kujutavat gooti puuskulptuuri, mis algselt võisid kuuluda suurejoonelisse skulptuurigruppi.

Allikas: BERTA - Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas