Küünlapäev oli üks tuntumatest talvepoolituspühadest.

Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Tavaks oli ütelda, et sel päeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama/pelgama, siga kõrva päikese käes paistma jne.

Keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu)putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Küünlapäev on esimene suurem naistepüha, siis käisid naised külas ja kõrtsis, mehed tegid kodus naiste töö. Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine (seda joodi saartel, Lääne- ja Lõuna-Eestis), mis pidi tagama kena punapõskse väljanägemise. Punajoogiks võis olla õlu, millele oli värvi juurde lisatud, punaseks värvitud viin, hiljem ka punane vein ning koguni punane mahl või morss. Töökalendris algas küünlapäevast ja kestis jüripäevani kangakudumine.

Küünlapäeva ilma seostati suvise ilmaga, eeskätt aga viljasaagiga. Oli küünlapäev selge, siis oodati head suve. Sajune küünlapäev ennustas vihmast suve. Kui küünlapäeval jää külmast praksunud, siis oli jaagupipäevaks oodata äikest.

Küünlad

Eestlased valmistasid pikki sajandeid pidulikeks puhkudeks kodus rasvaküünlaid. Küünalde valamine oli veel 20. sajandi keskpaiku üsna tavaline – nii sai endale huvitava kujuga ja individuaalseid valgusallikaid.
Elaval tulel usuti olevat suur mõju inimestele, taimedele ja loomadele, mistõttu ei võinud teataval ajal (näiteks jõuluõhtul ja nääriööl) lasta tulel ega küünlavalgusel langeda põllule, sest muidu n-ö põleb vili sellelt kohalt ära, sinna ei kasva midagi.

Küünlad kuuluvad muistsest ajast riituste, pühade, karnevalide, protsessioonide ja pidulike hetkede juurde. Küünlavalgus markeerib sakraalset aega ja tule mõju inimese elukäigule.

Küünal on sageli olnud materiaalse ja mentaalse ehk vaimumaailma ühendajaks. Ristikirikus on küünal maailma valguse ehk Kristuse sümboliks.

Rahvatraditsioonis aga ennustati ja ennustatakse tänini küünaldega inimsaatust ja tulevikku, tehakse kaitseriitusi ja ravitakse. Küünlad on olnud kasutusel ka maagiliste riituste juures, keskajast on levinud teated nendega nõidumisest.

Küünlad kuuluvad kesksete inimelu sündmuste, sünni, pulmade ja matuste juurde ammusest ajast. Veel 19. sajandil süüdati ja hoiti tuld vastsündinu lähedal, et kaitsta teda õnnetuse ja kurjade jõudude eest. Eriti olulised on olnud küünlad, mis süüdatakse lahkunute mälestuseks ja nendega sideme loomiseks. Eestlased on süüdanud sugulaste ja armsate inimeste haudadel küünlaid jaanilaupäeval ja jõululaupäeval, samuti surnuaiapühal. Küünlad asetatakse ka inimese hukkumispaika. Viimase kümmekonna aasta jooksul on saanud tavaks süüdata küünlad kalmudel või akendel ka hingedepäeval.

Küünlaid on olnud tavaks süüdata enam kui saja aasta jooksul jõulukuusel ja ennustada nende järgi elu ja saatust vana-aastaõhtul. 20. sajandisse kuulub komme süüdata küünlad sünnipäevapeol – enamasti nii palju küünlaid, kui vanaks inimene saab. Ka sel puhul on küünalde surnuks puhumisel endeline tähendus: kui kõik küünlad ei kustu korraga, siis märgib see omaniku ebaõnne.

Viimastel kümnenditel on küünlaid süüdatud ka pimedal sügis-talvel kodudes, töökohtades ja avalikes hoonetes, samuti suuremates linnades teatrite, kohvikute, muuseumide jm välistreppidel või ukse ees otse tänaval. Pidulike sündmuste ja pühade puhul süüdatakse õueküünlaid ka eramajade treppidel ja õues.

Allikas: BERTA - Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas.