Selgus, et sookurepopulatsiooni suurenemisel ja lausalise leviku tekkimisel on olnud tähtsaks teguriks võimalike, veel asustamata elupaikade laialdane levik. "Eelistatavalt pesitsevad sookured erinevatel, kuid sarnase veerežiimi, taimekoosluse ja mikroreljeefiga märgaladel, nagu rabad ja sood," kirjeldas Ojaste tulemusi. Sookurgede pesitsusedukus on seevastu seotud elupaiga kvaliteediga, kaugusega naaberpesadest ja inimasustusest.

Oluline on fakt, et sügisrändel peatuvate sookurgede arvukus on positiivselt seotud külvatud teravilja pindalaga, negatiivselt aga kartulipõldude pindalaga, lisas Ojaste. "Sellest tingituna sõltub sookurgede arvukus ja levik rändepeatuskohtades nii Eestis kui ka rändeteedel põllumajanduslikus maakasutuses toimuvatest muudatustest."

"Kuigi sookurepopulatsiooni juurdekasv on sõltumatu kaitstavatest aladest, on soode ja rabade kui liigile esmatähtsa elupaiga kaitse sookure pikaajalises kaitsestrateegias kriitilise tähtsusega," põhjendas ta. Seevastu näivad kliimamuutused mõjutavat populatsiooni pigem positiivselt, seda eelkõige lüheneva rändetee pikkuse tõttu, kuid sellega võivad omakorda kaasneda ka teatavad ohud, nagu ootamatud külmalained ja kasvav surve põhjamaisele ökosüsteemile.

Erinevusi täheldas Ojaste eelkõige kaugrändestrateegiates, kui võrrelda põhja- ja lõunapoolseid asurkondi. Näiteks on erisugused rändepeatuskohtade tihendus ja paiknemine, samuti päevase rändetee pikkus ja kogu rändeperioodi pikkus kui selline, lõpetas Ojaste.

Doktoritöö juhendajad on prof. Kalev Sepp, juhtivteadur Aivar Leito † ja vanemteadur Ülo Väli ning oponent prof. Zsolt Végvári (Danube Research Institute, MTA Centre for Ecological Research, Ungari).

Dissertatsiooniga saab tutvuda EMÜ ja TÜ raamatukogus. Samuti Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMU DSpace.

Allikas: Eesti Maaülikooli pressiteade