Lumiste ja külmade ilmadega tulevad tihased ja leevikesed meeleldi söögimajja seemneid nokkima, lisatoit teeb neil talve üleelamise kergemaks.

Kuigi parim aeg lindude toitmisega alustamiseks on esimeste külmade saabumisel, ei ole ka praegu hilja seda teha. Kõigil suleliste sõpradel tuleks aga meelde jätta lindude söötmise hea tava: kui sellega kord juba alustatakse, tuleb jätkata kevadeni. Kui lind harjub ühes kohas söömas käima ja seal äkki toitu pole, võib pakane talle liiga teha.

Ornitoloog ja loodusemees Toomas Jüriado on kokku pannud lühiõpetuse tiivuliste toitmiseks. Tema hinnangul on meie laiuskraadil suleliste lisatoitmine oluline, mõne liigi jaoks käredal talvel lausa elu ja surma küsimus.

Eriti vajalik on lindude järjekindel söötmine lumerohketel pakaselistel talvedel. Ornitoloogid soovitavad lindudele toitu panna pigem iga päev natuke kui harva ja palju korraga, sest lindude isu kipub olema piiritu: nad söövad niikaua, kuni toidulauale seatu otsa saab.

Toidulaud kerge vaevaga

Kuigi lindude söögimaju on saada kauplustest, võib selle lihtsa vaevaga ka ise vineerist, kilukarbist või plastpudelist valmistada. Söögimaja ehitusel tuleks aga tähele panna, et sulepallid söögipoolise kergesti kätte saaksid ning toit oleks kaitstud lume ja tuule eest.

“Lindude elu saab väga lihtsa vaevaga kergemaks muuta. Lõikasin 1,5-liitriste veepudelite keskossa augud ja täitsin pudelid auguservadeni kaerahelveste ja hirsiga. Tõmbasin korgist traadi läbi ja riputasin pudelid õunapuude otsa. Tihased armastavad väga selliseid söögimaju ja hirsist jätkub kauaks, sest teised, suuremad linnud ei saa sealt toitu kätte,” jagas Võrumaal elav linnusõber Tõnu oma kogemusi.

Jõgeva elanik Tiiu aga rääkis, et tegi lindudele toidulaua tühjast võikarbist, mille lõi naelaga oksa külge. “Sinna sisse panen seemneid ja muud head-paremat,” ütles ta.

Toomas Jüriado soovitab linde toita just spetsiaalses toidumajas või -laual, mitte raputada toitu lihtsalt aknalauale. Esiteks võivad linnud toidu pärast tungeldes vastu akent lennata ja endale haiget ja vigagi teha. Samuti ei jää toit igavesti linnu kõhtu ning väljaheidetest muutub aknalaud inetuks.

Nokivad päevalilleseemneid

Seemnetest sobivad lindude toidulauale kõige paremini päevalilleseemned, mida söövad meeleldi kõik linnud. Hea meelega maiustavad sulelised veel näiteks kaerahelveste ja mageda saiapuru, kuivatatud pihlakamarjade ja tammetõrudega.

Suurt huvi tunnevad linnud ka poes müüdavate rasvapallide vastu, mille sisse on segatud päevalilleseemneid ja kaerahelbeid. Searasv või pekk sobib söödaks ideaalselt, seda nokivad peaaegu kõik sulelised tihastest rähnideni.

Jüriado kinnitusel tasub lindude toidukaarti täiendada igasuguste pähklitega. Muu hulgas sobivad ka poes müügil olevad tegelikult eksootilistele toalindudele mõeldud linnutoidud.

Lindude söögilauale ei kõlba soolapähklid ega soolapekk, mis tekitab lindudel vajaduse lisavee järele. Joogivee välja panemisest enamasti head ei tõuse - väikeses nõus tikub see kiiresti külmuma, suurde võivad linnud aga ka suplema tikkuda ning tagajärjeks on lindude külmumine ja hukkumine. Soolase toidu korral peavad linnukesed sööma lund ja selle ihus sulatamisele kulub palju väärtuslikku ihusooja.

Et lindude toidulaud ei kannaks nakkusi, tuleks söömata jäänud seemned sealt aeg-ajalt ära koristada. Kui koristamise puhuks kummikindad kätte panna või pärast kindlasti käsi pesta, ei ole ka ohtu sealt mingit haigust saada.

Võluv etendus

“Juba hommikul vara koputavad kollase kõhuga tihased aknale, tahavad süüa saada,” rääkis 93aastane Liisi, kellele lindude jälgimine on üks lemmikajaviiteid.

Liisi on näinud akna taga askeldamas ka varblasi. Eriti aga armastab vanadaam punase kõhuga leevikesi. “Jässaka kehaga leevikesed turnivad pihlapuudel, urgitsedes pihlamarjadest välja seemneid. Marjade kestad pudistavad nad aga puude alla,” vahendab eakas naine lindude jälgimisel saadud teadmisi.

Aknast lindude askeldamist seirates võib näha ka näiteks puukoristajat, harakaid, varblasi ja teisi tiivulisi.

Sagedased külalised koduaias

Leevike

on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas lind. Isaslinnu põsed, kurgualune ja rind on helepunased, emaslinnul roosakashallid. Iseloomult on leevike väga rahulik ja usaldav; ta võib kaua ühel kohal istuda ja ümbrust silmitseda.

Leevike ronib toitu otsides väga osavalt peentel okstel ja taimevartel, rippudes nendel mõnikord isegi selg allpoole, ning liigub maas kiirete lühikeste hüpetega. Talviseid toidulaudu elamute juures külastab ta sageli, käitudes seal riiakalt ja ajades sisisedes liigikaaslasi minema. Et leevikesel kulub kaaslaste tõrjumiseks toidulaualt tihti rohkesti aega, siis ei saa ta mõnikord ise õieti süüa ega lase seda teha teistel.

Rasvatihase

tunneb ära helekollase kõhualuse järgi, teda on kerge eristada ka temale iseloomuliku lihtsa ja meeldiva lauluviisi järgi (“tsitsifüüü, tsitsifüü”), mis kõlab kui “sitsikleit-sitsikleit”. Rasvatihane on elav ja liikuv lind, keda Eestis võib kohata aasta läbi, talvel võib teda sageli näha pekitükikese küljes rippumas.

Pasknäär