Lapsele nime valides eelistavad vanemad endiselt võõrapäraseid nimesid eestipärastele.

Kaks aastat tagasi kevadel vastu võetud nimeseadus kärbib lapsevanemate voli vastsündinule keerulist eesnime panna, kuid võõrapäraseid ei välista.

Pärnu maavalitsuse perekonnaseisuosakonna juhataja Aino Lankotsa ütles Pärnu Postimehele, et neil on väga raske töötada, sest ühest küljest peavad nad arvestama seadusega, kuid teisalt üritavad lapsevanematele vastu tulla, et nad saaksid sellise nime, nagu soovivad.

Töö kui teadus

«Uue seaduse mõte on kaitsta eesti keelt ja eesti nimesid, mis tähendab, et nimi peab vastama eesti õigekirja reeglitele,» selgitas Lankots. Samal ajal tohib lapsele panna teisest keelest pärit nime, kuid siis peab see vastama selle keele reeglitele, mis teeb nime registreerijatele asja keeruliseks, sest töötajad peavad võõrnimedega väga hästi kursis olema.

«Sageli on piir lubatud ja lubamatu vahel väga õrn. Näiteks on lubatud tüdrukunimed Agneeta ja Agnetha, kuid mitte Agneetha, sest see pole ühegi keele reeglitele omane. Tekib küsimus, miks,» toob Lankots näite sellest, et perekonnaseisuosakonna inspektorite töö on nagu täppisteadus. Välismaiste nimede rägastikus orienteerumiseks on perekonnaseisuosakonnal nimetabel, mida täiendatakse pidevalt.

Samuti kasutatakse igapäevatöös Internetist saadaolevat nimestatistikat, kuid kõiki maailma nimesid pole sealgi. «Kui mõne nime registreerimisel kahtleme, on töötajal õigus vanemale öelda, et võtame aja maha. Soovitame neil meelde tuletada, kust nad nime leidsid, äkki saavad meile selle allikat näidata,» selgitas Lankots. «Omalt poolt teeme kõik, et nimi pandud saaks, tihtipeale leiame vanemaga kompromissi mõni täht ära jätta või välja vahetada, et nimi vastaks seadusele.»

Pärnus elava Mailiis Jõgise tütre Melite nimesaamislugu oli lihtne, kuigi tegemist ei ole väga sageli esineva eesnimega. «Et me ei teadnud, kas sünnib poiss või tüdruk, leppisime mehega kokku, et poisile valin mina nime ja tüdrukule tema,» jutustas Jõgis. «Melitet oli ta kuskil varem kuulnud ja see hakkas meeldima. Nimi pole küll keeruline, kuid alguses ei jää see võõrastele meelde.»

Pilk tulevikku

Küsimus, kas eestlasest vanem võib oma lapsele ka näiteks Mohammed nimeks panna, pani Lankotsa mõtlema, kuid pärast Internetist vaatamist märkis ta, et originaalkirjapilti kasutades ei ole neil õigust keelduda.

Isegi kui see on seadusega lubatud, taunib juhataja vastsündinutele keerulise kirjapildiga nimede panekut, sest sageli on lapsel endalgi seda tulevikus raske hääldada, teistest rääkimata.

«Pisikesed ei saa ju otsustada, mis neile meeldib ja mis mitte, sellepärast peaksid vanemad hetkeemotsioonid kõrvale jätma ja oskama tulevikku vaadata,» leidis Lankots. Juhataja jutu järgi pole võimatu, et raske nimega laps otsustab suureks saades selle lihtsama vastu vahetada. Kuid siis tuleb silmas pidada, et nimeseadus lubab eesnime vahetada vaid üks kord, seda tehes tagasiteed enam pole. Oleks lihtsam, kui vanem oma järglast sellisest dilemmast säästab ja ise hoolikalt kaalub, kas omapärast, kuid eestlastele keerulist nime on tingimata vaja.

«Pärnus on noormees, kes tahtis oma ametlikuks nimeks registreerida Aadu Sitapea. Ta põhjendas soovi sellega, et tal on välismaal palju tuttavaid, kes saadavad talle kirju Shit Head nimele,» jutustas Lankots. «Küsisin temalt, et kui mingil ajal hakkavad sündima väikesed Sitapead, kas tema meelest neile meeldiks selline nimi. Siis ta mõtles ümber.»

Venelane hoiab traditsioone

Lankotsale on silma jäänud, et võõrapäraseid nimesid kasutavad eelkõige eestlased, vene rahvusest inimesed on rohkem traditsioonides kinni. Ja kuigi võiks eeldada, et võõrapärase kõlaga nimi pannakse lapsele, kelle üks vanem on välismaalane, see niimoodi ei ole.

Linda Forresti tütar Annabel Liesel Shaylee sündis Pärnus ja tema nimigi registreeriti siin, kuid nüüd elab perekond Inglismaal. Tütar sai kolm nime eelkõige sellepärast, et tema inglasest isal on kolm nime. «Mulle on välismaa nimed alati meeldinud, kuid Eestis elades poleks ma seda lapsele pannud,» kinnitas Forrest. Tüdrukut kutsutakse peamiselt Annabeliks, sest see on rahvusvaheline ja lihtne nimi, mis jääb nii eestlasele kui inglasele meelde.

Forresti sõnade kohaselt neil nimepanekul probleeme ei tekkinud, perekonnaseisuosakonnas küsiti vaid, kas sellised nimed on Inglismaal kasutusel. Samuti pole keegi temasse Eestis haruldase nime tõttu halvustavalt suhtunud.

Ka kohalikuga ettevaatlikud

Võõrapäraste kõrval on lastele pandud kohalike nimede arv kaduvväike. Eestipäraseid nimesid nagu Jaan, Ott, Ants, Mai, Pille, Oskar ja Linda küll kasutati möödunud aastal, kuid vaid üksikutel juhtudel. Samal ajal on nimeinspektorid ettevaatlikud Muinas-Eesti nimede andmisel, igale juhtumile tuleb läheneda individuaalselt.

«Oli juhus, kus tüdrukule taheti registreerida Maru teisele nimele lisaks, vanemad viitasid isegi ajakirja Pere ja Kodu nimelisale, kus see välja toodud oli. Peres oli poeg, kelle teine nimi oli Torm, ja me ei näinud põhjust keelduda,» rääkis Lankots. Samal ajal ei vaadatud sellele juhtumile asutuses hästi, kuid lõpuks laabus kõik kenasti ja rahvastikutoimkonna osakonnast saadi tagasiside, et Muinas-Eesti nimesid võib kasutada, aga vaid originaalkirjapildis.