Sünoptik Merike Merilain töötab Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudis (EMHI) ilmaprognooside osakonna juhatajana. Selles ametis on ta kümmekond aastat, aga tööle asus juba 1972.

Merike Merilain: Tartu ülikooli lõpetanuna pidin saama ehitusklimatoloogiks, aga kuna Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudis polnud momendil kohta, siis tulingi n-ö ilmajaama.
Tegelikult on EMHI vaatlusvõrgus veel 23 mehitatud ilmajaama. Kogu EMHIs töötab 250 inimest.

Miks on ilmaennustus Eestis naiste ala?
Põhjused on lähiminevikus. Keegi pole seda mulle otseselt tõestanud, aga minu seletus on: siis, kui Eestis polnud veel satelliite ega kiireid ilmaandmete edastamise vahendeid, sokutati ilm kui väga tülikas ja ebamäärane asi usinate naiste kaela.

Teisisõnu - palju tööd ja väike tasu?
Jah. Pealegi püüti tollal kõiges süüdistada ilma ja ilmaennustajaid. Ma tean juhtumit 1970. aastate Venemaalt, kus sünoptik sattuski kohtu alla. Eestist nii palju, et 1967. aasta (6. augusti) kuulsa tormi tõttu kaotas üks meie sünoptik töökoha.

On ilmennustaja töö vahepeal muutunud?
Palju. Kui alustasin, oli meie asutus mahajäetud hoones Toompeal. Tagantjärele mõelda - seal oli lihtsalt kole! Ka tehniliselt. Kogu info nii Eestist kui mujalt tuli telegrammidena. See tuli kanda käsitsi ilmakaardile. Nobedad näpud tulid kasuks nii kaarti täitvale tehnikule kui prognoosi koostavale sünoptikule. Ei olnud isegi kirjutusmasinaid. Tuli paar tundi oodata, enne kui selgus, mis Eestis toimub. Praegusega võrreldes oli meil vene ajal ikkagi kott peas, teave ei liikunud. Õnneks oli koti sees auke - ilmakaart andis ikka ülevaate, mis toimub Euroopa ja Atlandi põhjaosas.

Mis on muutumatu?
Sünoptilise meteoroloogia põhitõed on praegugi paigas. Küllap oli meil siis ajutööd rohkem. Vanasti tuli endal mõelda ja reaalajas muutuva ilma järgi ise kaugemaid ennustusi teha. Aga nüüdki, kui elektroonilised võimalused olemas, esineb teabevoolus vigu ja takistusi. Nagu oli äsja selle kohutava Kyrilliga, millest meie meedia hakkas rääkima alles siis, kui torm oli möödas. Torm oli ammu Venemaale kadunud, kui mitmest väljaandest helistati ja küsiti, millal see meid tabab.

Kuidas tulete toime kohalike tormihoiatustega?
Suure pöörde tõi EMHI-ile 9. jaanuaril (2005) katastroof, milleta me ilmselt poleks Euroopa suurte ilmaagentuuridega liitunud. Riik otsustas liitumistasu ära maksta novembris 2005, misjärel saime otseühenduse Euroopa ilmakeskuse suure arvutiga. Hiljuti liitus Eesti Euroopa Satelliidiühendusega ning äsja globaalse ilmamudeliga ja sinna kuuluva Põhjala mudeliga, mis täpse ilma välja arvutab. Seal on nüüd omakorda väiksem Eesti ilmamudel. Enam pole põhjust meie taset häbeneda.