Kui kuri võõrasema oleks saatnud kasutütre metsa maasikate järele viimatisel nääriööl, poleks too pidanud tühjade kätega naasma isegi ilma kaheteistkümne kuu abita. ´

Kui mitte marju, siis vähemalt maasikate õisi võib sel talvel Eestis noppida ka siis, kui muinasjututegelaste hulgas sõpru pole. Ja maasikad pole kaugeltki ainsad. Õigupoolest ümbritseb meid jaanuari kohta suisa lillemeri!

Harjumaalt tuleb teateid õitsvatest sinililledest, Alam-Pedjal on märgatud puhkenud näsiniini, Viljandimaal rõõmustavad silma võõrasemade, priimulate ja võilillede õied. Ka tulbid, nartsissid, lumi- ja märtsikellukesed on ninad mullast välja pistnud ning venitavad end visalt taeva poole, nagu loodaksid lõpuks pilvetekist läbi tungida ja päikese kätte jõuda.

Ning nagu ütleksid telepoodnikud, see ei ole veel kõik. Sarapuu õitsemine pole küll nii värviküllane kui ilutaimedel, ent tähelepanelik pilk tabab temagi urbadelt pudenemas õietolmu. Sirelil ja paljudel marjapõõsastel on pungad mühinal arenema hakanud, pajutibudest ähvardavad varsti kanad kasvada, verev iminõges näeb välja täpselt nagu suvel ning mitmed teisedki taimeriigi elanikud ärkavad.

Taimede liigvarase agaruse põhjust pole vaja muidugi kaugelt otsida — tarvitseb vaid heita pilk termomeetrile või korraks aknast õue kiigata. Tundub, nagu oleks talvetaadi ja lühikeses seelikus kevadetüdruku töögraafik vahetusse läinud ning sundinud ka floora esindajaid puhkuselt enne õiget aega naasma.

Paus on peetud

Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi dotsent Arne Sellin selgitab, et taimede talvevaheaeg jaotub õigupoolest kaheks.

Esimene pool on nii-öelda füsioloogiline paus, mida taim vajab nagu inimene und, et välja puhata. Jõuvarude taastumise järel võiks ju kohe uuesti kasvama hakata, kuid karmid välistingimused sunnivad puhkust jätkama. Taim on siis nagu voodisoojusesse peitunud inimene, kes adub, et teki alt välja ronimiseks on alles liiga külm ja pime, ning otsustab veel mõneks ajaks silma looja lasta.

Ent tänavu on olukord tavalisest erinev. Kohustuslik füsioloogiline etapp läbitud, avastasid teistest külmakartmatumad taimed juba südatalvel, et väljas on küllalt soojakraade, ning otsustasid, et aeg arenemiseks on küps.

«Ebaharilikul ajal õitsemist tuleb ette ka septembris-oktoobris, kuid siis on põhjus veidi teine,» lausub Sellin. «Taimed läbivad kohustusliku puhkepausi ettenähtust varem näiteks pika põua tõttu ja asuvad selle järel taas kasvama.»

Kui sügisene õitsemine kordub taimefüsioloogi sõnul umbes iga viie aasta tagant, siis kesktalvel nagu praegu on see üliharuldane.

«Ma ei tea, kas selle kohta statistikat on tehtud, aga kindlasti ei tule niisugust situatsiooni ette sagedamini kui kord poole sajandi jooksul,» on ta veendunud.

Kevadel raagu ei jää

Taimede edasisel arengul on Arne Sellini kirjeldust mööda kaks ilmast sõltuvat stsenaariumi.

Kui saabuvad külmad, tähendab see õitele ja jõuliselt arenenud pungadele kiiret lõppu. Värsked lehed külmuvad rakkhaaval sõna otseses mõttes lõhki, sest nende rakud on väga suured ja vett täis.

Siiski ei jätaks talve päralejõudmine puid ja põõsaid suveks raagu. Selle eest hoolitsevad uinuvad pungad, mida pole okstel märgata enne, kui neid tarvis läheb.

Võib aga juhtuda, et tänavu pakast ei tulegi ja soojakraadid jätkuvad. Sellegipoolest pole mõtet loota, et enda rohelisse rüütamisega vara pihta hakanud puud juba märtsi alguseks lõplikult lehes oleksid.

«Puittaimedel kestab lehtimine isegi kevadiste ilmadega paar nädalat,» räägib Sellin. «Ei ole oodata, et praeguse jaheda temperatuuriga kõik pungad arenema asuksid.»

Sellest aastast kaugemale ulatuvat efekti ebatavaliselt leebetel ilmadel taimedele otseselt küll pole, kuid kaudseid mõjusid tasub siiski karta. Näiteks rikuvad pehmel maastikul müttavad metsaveomasinad kergesti puude juuri ja muudavad need vastuvõtlikuks mädanikule.

Kui lisada siia sooja talvega kaasnevad tormid, üleujutused ja muud hädad, tuleb tunnistada, et olnuks ikka parem, kui loodus oleks käinud oma loomulikku rada, mitte ühte aastaaega suisa vahele jätnud.

Ent selmet nuriseda lume puudumise üle, peaks võtma tänavusest erakordsest talvest, mis võtta annab. Kunagi käredal talveõhtul on ju mõnus vesta lastelastele muinasjutu asemel lugu sellest, kuidas jaanuari keskpaiku sai sinililli nopitud.