Euroopa Kohus tegi märtsis kaks otsust, milles käsitles taimekaitsevahendi glüfosaadi keskkonnamõju puudutavate uuringute avalikustamist. Euroopa Kohus tühistas Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) otsused, millega keelduti avalikkusele välja andmast uuringuid, mida kasutati otsustamaks, kas glüfosaadi kasutamise lubamist jätkata.

Glüfosaati sisaldavad taimekaitsevahendid on ühed kõige laiemalt kasutatavad umbrohumürgid ELis (seda ainet sisaldab nt ülipopulaarne Roundup-i nimeline toode). Uuringud glüfosaadi mõjude osas on vastukäivad. Näiteks leidis Rahvusvaheline Vähiuurimise Keskus märtsis 2015, et glüfosaat on potentsiaalselt kantserogeenne (vähki esile kutsuv), kuid EFSA jõudis sama aasta novembris tehtud eksperthinnangus järeldusele, et aine kantserogeensus inimestele on ebatõenäoline. Glüfosaat on olnud EL lubatud ainete nimekirjas alates aastast 2002. Luba aine kasutamiseks pidi kehtima aastani 2012, kuid seda on korduvalt ajutiselt pikendatud seoses loa uuendamise menetluse venimisega.

Euroopa Kohus leidis, et andmed glüfosaadi mõju kohta kujutavad endast teavet heidete kohta - seega eeldatakse nende kättesaadavuse osas avalikku huvi.

Kohtuasjades taotlesid kaebajad (Euroopa Parlamendi roheliste fraktsiooni saadikud ja üks teadlane) EFSA-lt juurdepääsu glüfosaadi kasutamise loa andmise menetluses esitatud uuringutele, kuid amet keeldus neid avaldamast. Keeldumist põhjendas EFSA ühelt poolt ärihuvide kahjustamisega, teiselt poolt sellega, et uuringutes ei sisalduvat teavet ainete keskkonda heitmise kohta. EL-s reguleerib keskkonnainfo EL asutustelt kättesaadavust määrus nr 1367/2006 (nn Aarhusi määrus). Selle kohaselt tuleb kättesaadavaks teha mh ka keskkonnaotsuste tegemisega seotud info. Ülekaalukat huvi info avaldamiseks eeldatakse, kui taotletud info on seotud ainete heitega keskkonda.

Euroopa Kohus leidis, et uuringute avaldamisest keeldumine ei olnud põhjendatud. Glüfosaadi kui taimekaitsevahendi puhul on tegemist ainega, mis tavakasutuse käigus eraldub keskkonda igal juhul. Seega ei ole vastava aine keskkonda sattumine selle kasutamise käigus mitte hüpoteetiline, vaid tegelik. Seetõttu on vaidlusaluste uuringute eesmärgiks teha kindlaks sellise keskkonda heidetava aine toksilisus ning sellised uuringud tuleb teha avalikkusele kättesaadavaks. Üldsuse võimalus tutvuda teabega, mis võimaldab kontrollida, kas heiteid on õigesti hinnatud ja aru saada lubatud ainete kasutamise keskkonnamõjust, on oluline tagamaks, et pädevate asutuste otsused oleksid põhjendatud ning üldsus saaks tõhusamalt osaleda keskkonnaasjade otsustamises. Eeltoodust tulenevalt tühistas Euroopa Kohus EFSA juurdepääsu keelavad otsused.

Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas T 716/14

Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas T 329/17

SAASTUSE KOMPLEKSNE VÄLTIMINE JA KONTROLL

Seadusemuudatused võimaldavad probleemiks kujunenud vanarehve kasutada vedelkütuse tootmises

15. märtsil avaldati Riigi Teatajas üheskoos vastu võetud tööstusheite seaduse (THS) ning aktsiisiseaduse muudatused. THS muudatused olid tingitud peamiselt vajadusest viia seadus kooskõlla ELi õigusega ja teha mõningaid tehnilisi täpsustusi. Eelnõust kirjutasime ka 2018. a juunikuu uudiskirjas. Aktsiisiseaduse muudatused aga võimaldavad rehvihakke kasutamist põlevkiviõli tootmises.

THS muudatusega viiakse seadus kooskõlla EL tööstusheite direktiivi (THD) sättega, mille kohaselt ei pea keskkonnakompleksloa kohustusega käitaja uue tehnoloogia katsetuste käigus kasutama parimat võimalikku tehnikat (PVT), järgima parima võimaliku tehnika alusel määratud heite piirväärtusi ega rakendama muid asjakohaseid ennetusmeetmeid saastatuse vältimiseks. Kehtiv seadus ei lubanud just muid asjakohaseid ennetusmeetmeid erandkorras kohaldamata jätta. Seega annab nimetatud muudatus kompleksloa andjale võimaluse lihtsustada kujunemisjärgus tehnika katsetamist ning kasutamist.

Muudatuste kohaselt võidakse põlevkiviõli tootmiseks kuni 30% ulatuses kasutada toorainena rehvihaket.

Sama eelnõuga täiendati ka alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadust. Senise regulatsiooni järgi pidi põlevkivikütteõli olema toodetud täies ulatuses põlevkivist, uue definitsiooni järgi peab vaid 70% põhikomponendi massist olema põlevkivi, ülejäänud 30% ulatuses võib kasutada teisi tooraineid või kütusekomponente. Muutmine tuleneb asjaolust, et Eestis on juba pikemat aega otsitud lahendust vanarehvide probleemile, mille käitlemiseks ei ole piisavalt võimalusi. Nüüdseks, peale tehnoloogilist testimist, on selgunud, et rehvihaket saaks edukalt kasutada põlevkiviõli tootmises. Rehvihakke kasutamise keskkonnamõjud on kindlaks määratud pilootkatsetes. Keskkonnamõjude hindamiseks lisati Eesti Energia põlevkiviõli töötlemistehaste (Enefit-140 ja 280) seadmetesse 4-10% ulatuses rehvihaket. Selliselt talitades ei ületanud käitisele keskkonnaloas ja atmosfääriõhukaitse seaduses sätestatud nõudeid õhuheitele. Kõikide analüüsitud komponentide puhul jäid saadud mõõtmistulemused allapoole lubatud piirväärtuseid.

Suured rehvihunnikud on Eestis tõsine probleem (näiteks Tartus Raadile on kokku kogutud juba ca 15 000 tonni vanarehve), olles ka suureks keskkonnaohuks (nt põlengute tõttu). Igal aastal juurde tekkivate vanarehvide hulk on seni olnud märksa suurem, kui neid õnnestub ära käidelda.

Seaduse muudatused Riigi Teatajas

RUUMILINE PLANEERIMINE

Riigikohus: kehtestatud planeeringulahendust ei tohi omavalitsus hiljem eirata (3-13-385)

Riigikohus langetas märtsi alguses otsuse, milles leidis, et detailplaneeringus sätestatud taristu (nt juurdepääsuteede) väljaehitamise kohustusi tuleb omavalitsustel silmas pidada ka järgnevate ehitus- ja kasutuslubade väljastamisel. Kui taristu väljaehitamine on planeeringu kohaselt ette nähtud ühes etapis, on tegemist siduva tingimusega, mida tuleb edaspidi järgida.

Vaidlus keskmes oli Rapla linna ehitatud Põhjakeskus ja sellega seotud juurdepääsuteed. Keskuse ehitamiseks kehtestatud detailplaneering nägi ette, et kõik planeeringukohased juurdepääsuteed, sh juurdepääsuteed naaberkinnistutele, tuleb ehitada välja ühe korraga enne keskusele kasutusloa andmist. 2011. a märtsis sõlmiti vastavate teede rajamiseks ka leping keskuse arendaja ja linna vahel. 2012. a juunis sõlmiti aga uus leping, millega kohustati keskuse arendajat välja ehitama vaid seda taristut, mis oli vajalik keskusele. Pärast Põhjakeskuse valmimist anti hoonele 2013. a ka kasutusluba, kusjuures detailplaneeringuga ette nähtud juurdepääsud teistele kinnistutele (sh Risti 1 kinnistule, mille omanik kohtusse pöördus) olid välja ehitamata.

Riigikohus rõhutas, et kui arendaja ei ehita välja planeeringukohaseid teid jm taristut, peab seda tegema kohalik omavalitsus.

Riigikohus leidis (sarnaselt varasemate kohtuastmetega), et detailplaneeringuga kehtestatud nõuetest kõrvalekaldumine toob kaasa selle, et välja antud kasutusluba oli õigusvastane. Riigikohus rõhutas, et detailplaneeringu tingimus, et kõik juurdepääsuteed tuleb ehitada välja korraga (ühes etapis), oli vallale siduv ning sellest ei saanud hilisema valla ja arendaja vahelise lepinguga kõvale kalduda.

Riigikohus tõi lisaks eelnevale välja, et planeeringukohaste avalike teede väljaehitamise kohustus on eelduslikult kohalikul omavalitsusel. Seega antud olukorras, kus mingi avalikult kasutatav teeosa (nt juurdepääs kõrvalkinnistule) jäeti arendaja poolt välja ehitamata, võib naaber nõuda selle ehitamist kohalikult omavalitsuselt.

Kohtulahendi tekst

Riigikohus: detailplaneeringus sätestatud keskkonnanõudeid tuleb hoolega järgida ka ehitus-ja kasutuslubade andmisel (3-14-52416)

Riigikohus selgitas veebruari teises pooles tehtud otsuses, millal tuleb kaasata ehitus-ja kasutuslubade andmisesse naabreid. Kohus rõhutas samas ka, et detailplaneeringus ette nähtud keskkonnanõudeid tuleb sisukalt ja hoolikalt järgida ka ehitus- ja kasutuslubade andmisel.

Vaidlust põhjustavaks objektiks oli Pärnus, Kodara tn 14 rajatud tootmishoone ning sellele ümberehituse käigus Kodara tänava poolt rajatud juurdepääs. Teisel pool tänavat asuva elamu omanikud vaidlustasid Pärnu linna poolt väljastatud ehitus-ja kasutusloa, kuna leidsid, et see on vastuolus detailplaneeringuga. Viimane nägi ette, et tootmine peab toimuma hoonetes sees ning müratasemed 50 m kaugusel tootmisterritooriumist ei tohi ületada 40 dB. Samuti leidsid kinnistuomanikud, et planeeringuga oli vastuolus tootmishoonele uue juurdepääsu rajamine Kodara tänavalt.

Riigikohus rõhutas esmalt, et naabrite ehitus- ja kasutusloa menetlustesse kaasamata jätmine oli õigusvastane. Sisulistes küsimustes leidis kohus, et linn ei olnud piisavalt taganud planeeringu müra-alaste nõuete järgimist. Täpsemalt oleks linn pidanud ehitus- ja kasutusloa andmisel hindama, ega planeeringuga ette nähtud müratasemeid ei ületata. Samuti oleks pidanud linn sisuliselt hindama, kuidas on uue laadimisava ja ventilatsiooniseadmete rajamine kooskõlas planeeringus seatud tingimusega, et piirdekonstruktsioonid peavad takistama müra levikut. Kuna naabrite kaasamine oleks andnud võimaluse neid küsimusi sisuliselt käsitleda, oli kaasamata jätmine oluliseks probleemiks ning kohus otsustas tootmishoone kasutusloa tühistada.

Kohtulahendi tekst

KLIIMAMUUTUS

EL liikmesriigid ja Euroopa Parlament jõudsid kokkuleppele raskeveokite CO2 heite piiramise osas

EL eesistujariik Rumeenia ja Euroopa Parlament jõudsid kokkuleppele meetmetes, mille abil soovitakse vähendada raskeveokite CO2 heidet. Tegemist on osaga Euroopa Komisjoni transporti ja liikuvust käsitleva tegevuskava elluviimisest ning esimeste nõuetega, mis EL-s raskeveokite CO2 heite vähendamiseks kehtestaks. Teisi õhusaasteaineid, nt lämmastikoksiidide heidet on EL juba varem reguleerinud. Nõuded aitavad kaasa EL kliimaeesmärkide saavutamisele ja Pariisi kokkuleppe raames antud lubatuste täitmisele.

Liikmesriigid ning europarlament olid Komisjonist ambitsioonikamad, määrates heite vähendamise eesmärgid kindlaks õiguslikult siduval viisil.

Uued normid peaksid tagama, et ajavahemikus 2025-2029 on uute veokite CO2 heide keskmiselt võrreldes 2019. aasta tasemega 15% väiksem ja 2030. aastaks 30% väiksem. Eesmärgid on ettepaneku kohaselt siduvad ning veoautode tootjaid, kes norme ei järgi, karistataks rahaliselt ülemäärase heite maksustamise näol. Sisuliselt samasuguse nägemuse esitas ka Euroopa Komisjoni eelmise aasta maikuus (vt KÕKi juuni uudiskirjast), kuid komisjoni ettepaneku kohaselt ei oleks 2030. aasta eesmärk pidanud olema õiguslikult siduv, vaid indikatiivne. EL nõukogu eesistuja ja Euroopa Parlamendi kokkulepe muudaks rangemaks ka raskeveokite sektori heiteta ja vähese heitega sõidukite (ZLEV) stiimulisüsteemi, jättes sellest „paindlikkusmehhanismist“ välja linnaliini- ja kaugsõidubussid, kuna need olid juba muude meetmetega hõlmatud. Lisaks nähakse ette nõuded heidete kohta kindlate ja usaldusväärsete andmete kogumiseks. Kokkuleppe kohaselt peavad sõidukites olema seadmed, mis jälgivad raskeveokite tegelikku kütuse- ja energiakulu.

EL eesistujariigi Rumeenia ja Euroopa Parlamendi kokkuleppele tuleb veel saada kõigi liikmesriikide ametlik heakskiit ning see kinnitada Euroopa Parlamendi poolt, mille järel saab EL nõukogu selle vastu võtta. Eeldatavasti jõuab protsess lõpule maikuus. Uue eeskirja rakendamise eelduseks olev õigusakt, mis sätestab CO2-heite üle seire teostamise ja selle kohta aru andmise nõuded, võeti vastu juba eelmisel aastal.

EL Nõukogu pressiteade

EL liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi kokkulepitud uued reeglid peaks muutma investeeringute kliimamõju paremini hoomatavaks

Veebruaris sõlmisid Euroopa Parlament ja EL liikmesriigid poliitilise kokkuleppe uue metoodika osas, mis võimaldaks hinnata investeeringute CO₂heidet. Selle eesmärk on anda rohkem teavet investeeringute kliimamõjude kohta, et ka finantssektor saaks tõhusalt osaleda kliimamuutuste vastases võitluses. Euroopa Komisjoni finantssektori keskkonnasõbralikumaks muutmise tegevuskavast kirjutasime 2018. a märtsikuu uudiskirjas. Komisjoni tegevuskava üks eesmärke on nn jätkusuutliku rahastamise arendamine. Jätkusuutlik rahastamine tähendab sisuliselt seda, et investeerimisotsuste tegemisel võetakse arvesse keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid kaalutlusi ning soodustatakse investeeringud pikaajalistesse ja jätkusuutlikumatesse projektidesse.

Positiivse keskkonnamõjuga investeerimisotsuste tegemiseks on investoritel vaja selgeks teha projektide või vara, millesse investeerimist nad kaaluvad, CO₂-jalajälg. Selleks kasutatakse indekseid, mille abil võrreldakse või mõõdetakse investeerimisportfellide mõju. Praegu on kasutusel erinevaid indekseid, mille kvaliteet ja usaldusväärsus on erinevad. Parlamendi ja liikmesriikide vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt luuakse kaks vähese CO₂-heite võrdlusaluste kategooriat:

• kliimamuutustega arvestavale investeerimisele üleminekut käsitlev EL võrdlusalus, mille eesmärk on vähendada standardse investeerimisportfelli CO₂-jalajälge;

• spetsiaalne võrdlusalus, millega viiakse investeerimisportfellid vastavusse Pariisi kliimakokkuleppe eesmärgiga. See võimaldab kohandada investeerimisportfelli nii, et see vastaks paremini Pariisi kokkuleppe eesmärgile hoida ülemaailmne soojenemine alla 2 °C.

Uute kategooriate näol on sisult tegemist vabatahtliku märgistusega, mille eesmärk on suunata nende investorite valikut, kes soovivad kasutada kliimateadlikku investeerimisstrateegiat. Komisjoni hinnangul mõjutavad võrdlusalused mõjutavad oluliselt investeerimisvoogusid. Paljud investorid hakkavad tuginema neile investeerimistoodete väljatöötamisel ja nende toodete mõju mõõtmisel. Võrdlusalustesse lisamise tingimustele vastavad äriühingud valib välja Euroopa Komisjon.

Kokkuleppele järgnevad tehnilised läbirääkimised teksti viimistlemise üle. Selleks et uued normid saaksid jõustuda, peavad Euroopa Liidu Nõukogu alaliste esindajate komitee (COREPER) ja Euroopa Parlament need ametlikult vastu võtma.

Euroopa Komisjoni pressiteade

Euroopa Liidu Nõukogu pressiteade

VÄLISÕHU KAITSE

Euroopa Komisjon on avalikustanud kaks juhendit riiklike õhusaaste eesmärkide saavutamise kohta

Euroopa Komisjon on avaldanud kaks juhendit nn õhusaasteainete riiklike ülemmäärade direktiivi (NEC-direktiiv - EL 2016/2284) kohaldamiseks. Direktiiv sisaldab iga liikmesriigi jaoks lämmastikoksiidide (NOx), vääveldioksiidi (SO2), ammoniaagi (NH3), lenduvate orgaaniliste ühendite (v.a metaan) ja tahkete peenosakeste heite vähendamise kohustusi. Üks komisjoni juhenditest on koostatud abistamaks liikmesriike riiklike tegevuskavade (õhusaaste kontrolli programm) väljatöötamisel, teine käsitleb ökosüsteemide seiret.

Riiklik õhusaaste kontrolli programm on peamine meede, mille abil peavad EL liikmesriigid tagama aastateks 2020 ja 2030 seatud õhusaaste vähendamise eesmärgid. Esimese programmi koostamise tähtaeg on selle aasta 1. aprill. Juhend käsitleb riikliku õhusaaste kontrolli programmi vormi, selle rakendamise seiret, konsultatsioone riikliku õhusaaste kontrolli programmi kohta ja programmi levitamist. Samuti on juhendi lisas toodud analüütiliste meetodite ja aruandluse näiteid, mis hõlbustavad riikidel täiendavate poliitikasuundade ja meetmete kaalumist ja valimist, et tõhusamalt õhukvaliteeti parandada ja heiteid vähendada.

NEC-direktiivi eesmärgiks on läbi õhusaaste vähendamise mitte ainult inimeste tervise, vaid ka EL ökosüsteemide seisundi parandamine. Euroopa puhta õhu programm sisaldab seetõttu ka eesmärki vähendada 2030. aastaks neid alasid, kus toimub ökosüsteemi eutrofeerumine (toitainetega rikastumine) 35 % võrra võrreldes 2005. aastaga. Et eesmärkide täitmist hinnata, näeb direktiiv liikmesriikidele ette kohustuse jälgida õhusaaste mõjusid ökosüsteemile. Mõju ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks väävli, lämmastiku ja osooni kriitiliste saastekoormuste ja-tasemete ületamine. Täielik õhusaaste mõju seire võrgustik ehitatakse üles järk-järgult ning antud juhend käsitleb esimese aruandlustsükli (2018 ja 2019) põhiküsimusi. Liikmesriikidelt saadud teabe põhjal hindab Euroopa Komisjon 2020. aastal, kuidas tuleks seni loodud seirevõrgustikke täiustada. Juhendis on selgitatud seire eesmärke, seirevõrgustiku ulatuse ja ülesehitusega seonduvat, seost muu seiretegevusega, aruandlust, seirevõrgustiku arendamise toetamist läbi riikide vahel kogemuste jagamise, lisaks on toodud näiteid praktikast.

Juhend riiklike õhusaaste kontrolli programmide väljatöötamiseks

Juhend ökosüsteemide seire kohta

Keskkonnaministri määrusega muudeti loetelu ainetest, mille sisaldus välisõhus on normeeritud

Keskkonnaminister muutis veebruari lõpus määrust, millega on kehtestatud välisõhu kvaliteedi normid. Õhukvaliteedi normidega tuleb arvestada uute õhku saastavate tegevuste lubamisel ning olukorras, kus õhukvaliteet ei vasta normidele, tuleb kohalikul omavalitsusel koostada nõuetele vastavuse tagamiseks tegevuskava. Seekordsed muudatused puudutavad eelkõige seda, milliste ainete sisaldus välisõhus on normeeritud.

Muudatuste kohaselt ei ole 9 vähemtähtsa aine sisaldus välisõhus enam normeeritud.

EL direktiividega on kehtestatud õhukvaliteedi normid 13 esmatähtsale saasteainele (nt vääveldioksiid, lämmastikoksiidid, peened ja eriti peened osakesed). Lisaks neile võivad liikmesriigid kehtestada ka teiste ainete osas kvaliteedi piirväärtusi, seda võimalust on kasutanud ka Eesti. Muudatusega loobuti 9 aine osas piirväärtuste seadmisest, kuna neid kas leidub keskkonnas väga vähe või nad ei ole ohtlikud. Samas lisati nimekirja kaks uut ainet, mille sisaldus välisõhus nüüdsest kontrolli all on - etüülbenseen ja n-butüülatsetaat.

Lisaks ainete nimekirja muutmisele muudeti 5 saasteaine kvaliteedinorme rangemaks – tegemist on ainetega, mis kas suurendavad vähiriski või väärarenguid loodetel. Leebemaks muudeti nõudeid, mis puudutavad loomakasvastust – nimelt kaotati ammoniaagi sihtväärtus ning leebemaks muudeti vesiniksulfiidi piirväärtuse rakendamist.

Muudatused Riigi Teatajas

Keskkonnaministri 27. detsembri 2016 määruse nr 86 "Välisõhku väljutatava süsinikdioksiidi heite arvutusliku määramise meetodid" muutmine

Riigi Teatajas avaldatud määruse muudatused on sõnastuslikud, eelkõige on täpsustatud mõistete kasutust. Samuti on muutunud määruse kehtestamise aluseks olnud volitusnorm.

LOODUSKAITSE

Euroopa Komisjon kaalub uute liikide lisamist probleemsete võõrliikide loetellu ning küsib kodanike arvamust

Euroopa Komisjon tegi ettepaneku lisada invasiivsete võõrliikide loetellu 16 uut taime- ja loomaliiki, mis võivad ohustada EL looduslikku mitmekesisust. Sellega suureneks praegu nn mustas nimekirjas olevate liikide arv kokku 65 võõrliigini.

Invasiivsed võõrliigid on loomad ja taimed, mis on kas juhuslikult või tahtlikult viidud looduskeskkonda, kus neid tavaliselt ei leidu. Need kujutavad endast suurt ohtu kohalikele taimedele ja loomadele. Kuna invasiivsed võõrliigid ei austa riigipiire, on riikidel oluline tegutseda selles küsimuses kooskõlastatult. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus ((EL) nr 1143/2014) näeb ette meetmed vastavasse loetellu kantud võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta.

Nimekirjast jäetaks ka tulevikus välja mitmed vastuolulised liigid, nt Eestiski probleeme põhjustanud ameerika naarits.

EL on seadnud eesmärgi peatada 2020. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine. Võõrliikide sissetung on üks suurimaid ohte bioloogilisele mitmekesisusele Euroopas. Samas on liikide lisamine nn musta nimekirja aeglane ja vaevarikas protsess, mis nõuab riskianalüüse, teadlaste uuringuid ning valitsuste nõusolekut ning keskkonnaküsimused ei ole siin ainsad arvesse võetavad tegurid. Näiteks Portugal soovib nimekirja lisada ka Eestis probleeme tekitanud Ameerika naaritsa, kuid mitmed liikmesriigid on sellele majanduslikel ja kaubanduslikel kaalutlustel (karusnahatööstuse huvi tõttu) tõsiselt vastu.

Eestis on looduskaitseseaduse järgi keelatud võõrliikide loodusesse laskmine. Lisaks on keskkonnaministri määrusega kehtestatud nimekiri liikidest, mida ei või Eestisse tuua ka kodus pidamiseks või aias kasvatamiseks. Eestis probleemseimad võõrliigid (kährikkoer, karuputk, signaalvähk) on ka ELi invasiivsete võõrliikide nimekirjas. Uutest lisatavatest liikidest ühtegi Eestis levinud ei ole.

Nimekirja lisanduvate liikide kohta ootab Euroopa Komisjon oma leheküljel kuni 5.aprillini ka kodanike arvamusi.

Euroopa Komisjoni konsultatsioon

Keskkonnaministeeriumi lehekülg võõrliikide kohta

VESI

EL liikmesriigid leidsid joogiveedirektiivi uuendamise osas, et sooviksid leebemaid reegleid kui Euroopa Komisjon

Euroopa liikmesriigid võtsid 5. märtsil vastu oma seisukoha joogiveedirektiivi (98/83/EÜ) muutmise osas. Senised standardid joogivee kvaliteedile määrati kindlaks 20 aastat tagasi ning need vajavad ülevaatamist-ajakohastamist.

Muudatustega ajakohastataks joogivee kvaliteedistandardeid ja kehtestataks riskipõhine käsitlus vee kvaliteedi jälgimiseks. Viimane peaks vähendama kvaliteedi jälgimisega seotud kulusid ja tagama seejuures võimalikult kõrge joogivee kvaliteedi. Ühtlasi soovitakse direktiivi lisada sätted joogiveega kokkupuutuvate materjalide ja vee kättesaadavuse parandamise kohta. Liikmesriikide ettepaneku kohaselt loodaks menetlus olmeveega kokkupuutuvate materjalide hügieeninõuete kehtestamiseks, et tagada inimeste tervise kaitse ja saastuse vältimine läbi selliste materjalide kvaliteedi parandamise. Lisaks peavad liikmesriigid tarbijatele tagama juurdepääsu joogivee omadusi käsitlevale teabele ning muule tarbijatele kasulikule teabele.

Võrreldes Euroopa Komisjoni veebruaris vastu võetud ettepanekuga ei kehtestataks liikmesriikide saavutatud kokkuleppe kohaselt piirmäärasid (kvaliteedinorme) sisesekretsioonisüsteemi kahjustavatele ainetele beeta-östradiool, BPA ja nonüülfenool. Need ained lisataks Euroopa Komisjoni poolt loodavasse jälgimisnimekirja, kuhu koondatakse potentsiaalselt põhjaveele kahjulikku mõju omavad ained (nt ravimid ja isikuhooldustooted), mida soovitakse jälgida ja vajadusel tulevikus nende kasutamist piirata. Samuti soovivad liikmesriigid erinevalt komisjonist, et liikmesriikidel oleks tulevikuski võimalus teha direktiivis sätestatust erandeid, lubades teatud juhtudel piirväärtuste ületamist selle asemel, et võtta koheselt kasutusele meetmeid olukorra parandamiseks.

Järgmiseks läheb ettepanek Euroopa Parlamenti esimesele lugemisele, pärast mida leiavad aset institutsioonide vahelised läbirääkimised.

EL Nõukogu pressiteade

METSANDUS

Metsanduse arengukava koostamine jätkub metsakogus ja juhtkogus

Metsanduse arengukava koostamise raames loodi metsakogu ja juhtkogu, kelle koostöös peaksid valmima strateegilised arengustsenaariumid ja 2021-2030 metsanduse arengukava terviktekst. Uute kogude loomisega soovib Keskkonnaministeerium saavutada laiapõhjalise ühiskondliku kokkuleppe jätkusuutliku metsanduse suunamiseks.

Keskkonnaühenduste hinnangul on arengukava koostamise juhtkogus liiga vähe ökoloogiliste huvide kaitsjaid.

Metsakogusse oli võimalik kandideerida kõigil metsanduse huvilistel, kes soovivad kaasa rääkida 2021-2030 metsanduse valikutes, kuid ei saa seda teha mõne organisatsiooni või liidu kaudu. Kandideerijatest valiti 15. märtsil loosi teel välja 50 inimest. Keskkonnaministri moodustatud juhtkogusse valiti 29 inimest, kes peaksid esindama nii ökoloogilisi, sotsiaalseid, kultuurilisi kui ka majanduslikke huve. Samas on liikmete valik saanud kriitikatEesti Keskkonnaühenduste Kojalt (EKO), kuna juhtkogu koosseisus domineerivad ülekaalukalt majandushuvid ja riigiasutused ning metsa ökoloogiliste väärtuste esindajaid on vaid kolm. Samuti on välja jäetud suurim metsade kaitse eest seisev kodanikuliikumine Eesti Metsa Abiks (EMA). Eestimaa Looduse Fondi (ELF) esimehe Tarmo Tüüri sõnul ei ole arengukava koostamise protsess sellisena tasakaalustatud ega võimalda jõuda soovitud ühiskondliku kokkuleppeni.

Juhtkogu leppis märtsi alguses kokku selles, kuidas arengukava koostama hakatakse ja vaatas üle oma töökorra. Metsakogu liikmed kogunevad selle kevadel kahel märtsi- ja aprillikuu nädalavahetusel, et arutada metsanduse probleeme ja pakkuda välja võimalikke lahendusi. Ettepanekud esitatakse arutamiseks juhtkogule, kes töötab välja arengustsenaariumid. Kokkulepitud valikud esitab Keskkonnaministeerium metsanduse arengukava terviktekstina 2020. aasta kevadeks Riigikogule.

Keskkonnaministeeriumi uudis metsakogusse kandideerimisest

Keskkonnaministeeriumi uudis juhtkogu töö alustamisest

EKO pressiteade

JÄÄTMED

Keskkonnaministeeriumi juhtimisel asutakse uurima, kuidas minna Eestis üle ringmajandusele

Keskkonnaministeerium on rahvusvaheliselt konsultatsioonifirmalt tellinud uuringu ringmajandusele ülemineku ja takistuste välja selgitamiseks. Ringmajanduse põhimõtte kohaselt püütakse materjalide ja toodete väärtust säilitada võimalikult kaua, kasutades materjali pärast toodete kasutusaja lõppu üha uuesti ning viia sel moel jäätmeteke ja materjalikasutus miinimumini. Seega on ringmajanduse põhirõhk taaskasutusel ning uutel innovaatilistel toodetel ja teenustel vastandudes traditsioonilisele lineaarsele ehk “tooda-tarbi-viska” majandusmudelile. Uuringus kaardistatakse Eesti hetkeseis ja edasised võimalused ning takistused ringmajandusele üleminekuks.

Euroopa Komisjoni ringmajanduse pakett avalikustati 2015. a detsembris (vt uudiskirja uudis). Meetmepaketi üldine eesmärk on edendada Euroopa üleminekut ringmajandusele, mis aitab parandada ülemaailmset konkurentsivõimet, suurendada jätkusuutlikku majanduskasvu ja luua uusi töökohti.

Komisjoni koostatud ringmajanduse paketi eesmärkide elluviimine eeldab kõigi liikmesriikide panust. Näiteks jäätmevaldkonnas on kehtestatud eeskirjad, mille kohaselt olmejäätmete valdkonnas peab 2025. aastaks olema ringlusse võetud 55% jäätmetest, 2030. aastaks 60% ja 2035. aastaks 65% (vt uudiskirja uudis). Igal liikmesriigil tuleb koostada ringmajanduse strateegia ja tegevuskava, milles on ära näidatud konkreetsed eesmärgid ja sammud ELi seatud eesmärkide täitmiseks.

Keskkonnaministeeriumi poolt äsja tellitud uuringu eesmärk on hinnata Eesti ringmajanduse hetkeseisu ja potentsiaali. Uuringu tulemuste põhjal koostatav Eesti ringmajanduse strateegia ja tegevuskava peaks praeguste plaanide kohaselt valmima 2020. a lõpuks.

Keskkonnaministeeriumi pressiteade

Valitsus kehtestas uuendatud probleemtooteregistri põhimääruse

Alates 8. märtsist kehtib uuendatud probleemtooteregistri põhimäärus, mis sätestab registri pidamise korra ja põhimõtted. Probleemtooteregister (PROTO) loodi 2006. aastal, kuid kasutusel olev register oli iganenud ega võimaldanud enam arendamist ja esitatavate andmete kvaliteetset töötlemist, samuti vajas muutmist registrisse kantavate andmete koosseis.

Uuenduskuuri läbinud probleemtooteregister peaks muutma andmete esitamise senisest lihtsamaks.

Probleemtoode on toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Sellised tooted on patareid ja akud, mootorsõidukid ja nende osad, elektri- ja elektroonikaseadmed ja nende osad, rehvid ja põllumajandusplast. Probleemtoodete tootja peab tagama turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise. Registri asutamise probleemtoodete tootjate, probleemtoodete ja nendest tekkinud jäätmete kohta informatsiooni kogumiseks ja süstematiseerimiseks näeb ette jäätmeseadus. Registriandmete alusel saab kontrollida, kuidas tootjad ja tootjate ühendused korraldavad probleemtoodetest tekkinud jäätmete käitlemist ja täidavad taaskasutamise nõudeid.

Uue põhimäärusega on vähendatud kogutavate andmete mahtu. Andmed tuleb registrisse sisestada korra aastas, varasemalt oli see kohustus enamike probleemtoodete puhul kord kvartalis. Lisaks on lihtsustatud andmete sisestamise korda – registris on sisse ehitatud kontrollid ja eeltäitmine ning see on seotud teiste riigi poolt hallatavate andmekogudega.

Probleemtooteregistri põhimäärus

Eelnõu materjalid

OHTLIKUD AINED

EL liikmesriigid ja Euroopa Parlament jõudsid kokkuleppele püsivate orgaaniliste saasteainete täiendavate piirangute kehtestamises

EL Nõukogu eesistujariik Rumeenia ja Euroopa Parlament saavutasid esialgse kokkuleppe püsivaid orgaanilisi saasteaineid käsitleva määruse (EÜ nr 850/2004) ajakohastamise osas. Määrusega on EL tasandil kokku lepitud ohtlike ainete nimekiri, eesmärgiga kaitsta inimesi ja keskkonda nende kemikaalide eest. Muudatustega viiakse määrus vastavusse viimaste muudatustega rahvusvahelises Stockholmi konventsioonis, millega nähakse ette ülemaailmne õigusraamistik püsivate orgaaniliste saasteainete tootmise, kasutamise, importimise ja eksportimise lõpetamiseks.

Uuesti sõnastatud määrusega lisatakse ohtlike ainete loetellu leegiaeglusti deka-BDE, mis aeglustab materjali süttimist ja põlemist. Leegiaeglusti peamised kasutajad on plastiku- ja tekstiilitööstus, aga seda kasutatakse ka näiteks liimides, hermeetikutes, pinnakatetes ja trükivärvides. Broomitud leegiaeglustid (penta-BDE, okta-BDE, deka-BDE) ei lagune keskkonnas ning neid seostatakse vähi, allergiate ja ülitundlikkuse, kesk- ja perifeerse närvisüsteemi kahjustuste, reproduktiivhäirete tekkega, samuti on mitmed neist ainetest hormonaalsüsteemi kahjustavad. Need kemikaalid on ka kemikaalide registreerimist ja käitlemist reguleerivas REACH määruses (1907/2006) ohtlike ainete nimekirjas, kuid selles on lubatud deka-BDE kogus 2 korda suurem kui uues määruses. Lisaks on määruse teksti viidud ka läbivaatamisklausel, et hinnata tulevikus kõikide BDE-ainerühma ainete liidetud koguse suhtes kehtestatud piirväärtuse 500 mg/kg mõju tervisele ja keskkonnale. Lisaks kavatsetakse poole võrra vähendada taset, mille ulatuses on leegiaeglusteid sisaldavate toodete taaskasutus lubatud. Samuti nähakse ette konkreetsed erandid deka-BDE kasutamise kohta lennukite, mootorsõidukite ja elektroonikaseadmete ning impordi puhul.

Kokkulepe esitatakse EL suursaadikutele nõukogu nimel kinnitamiseks, misjärel palutakse see parlamendil ja nõukogul esimesel lugemisel vastu võtta.