Praegu kiruvad paljud tänavust arusaamatut talve. Eesti ajaloo üks hullemaid talvesid oli aga 93 aastat tagasi.

Tuul ja tuisk tõusid 23. detsembril 1913 (uue kalendri järgi 5. jaanuaril 1914), kuid erilist tähelepanu see veel ei äratanud. Kui aga ööl vastu 26. detsembrit lumemöll päris hulluks läks, oli selge, et aastavahetus tuleb raske.

Kaks päeva hiljem kirjutas Postimees: “Kange lumetuisu pärast on kõik raudteerongid, mis öösi meie linna jõudsid, vaksali ees seismas, kuna Peterburi postirong nr. 9, mis täna hom. kl. 9.45 min. siit Riia poole pidi sõitma, alles Narvas on ja seda vahest õhtuks Tartu oodata võib. Sõidurong nr. 28, mis Riia poolt tulles Valka peaaegu õigel ajal jõudis, jäi Keeni platvormist ära sõites Keeni metsas mäe alla seisma, liikus aga õnneks lühikese seismise järele edasi, nõnda et ta kl. ½ 4 hom. Tartu jõudis. Viivitust suurendas veel see, et torm Elva ja Nõo vahel telegraafi ühenduse oli ära rikkunud.”

Puuladvad hangedes

30. detsembri Postimehe teatel pole lood sugugi paranenud: “Suure lumetuisu tagajärjel on veel praegugi rongide liikumine raudteel takistatud. Nii ei ole Tartu ja Riia vahel korralikku sõiduühendust. Käib ainult üks postirong. Peterburi ja Tartu vahel seisab liiklemine täiesti. Nendes kohtades, kus raudtee küngaste vahelt läbi läheb, olevat lumekord paiguti 3 sülla paksune, lumehangedest ulatuvat vaevalt raudteeäärsete kuuskede ladvad välja.

Kohalikus raudteejaamas seisavad kaks sõidu- ja üks kaubarong. Raudteevalitsuse poolt antakse nendele reisijatele, kes edasi sõita ei saa, söögiraha: I ja II klassis sõitjatele 1 rbl. ja III klassis sõitjatele 50 kopikat päevas.

Tartu oli pühade ajal raudteehädalisi täis, kes rongides kohale jõudnud, siit aga mitte enam Riia, Peterburi ja Tallinna poole edasi ei saanud. Need reisijad magasid öösel vagunites ja päeval katsusid nad aega nii hästi-halvasti surnuks lüüa, kui see võimalik oli.

Kellel linnas tuttavaid perekondi oli, need tulid linna võõrsile ja nii sai mõndagi armast inimest näha, keda muidu lootust ei olnud nii hõlpsasti oma katuse alla saada. Kui rongid ka järgmisel päeval liikuma ei hakanud, käis nii mõnigi mees pika näoga ja lahja taskuga ümber.”

Lumi seiskas tornikella

Tallinnas oli olukord vaat et hullemgi kui Tartus. Tallinna Teataja andis 1913. aasta eelviimasel päeval teada: “Viimasel pühal polnud Tallinna uulitsatel ainustki voorimeest, tramvai seisis ka, kõndijaid oli uulitsatel koguni vähe. Püha Vaimu kiriku tunnikell oli lumeraskuse all seisma jäänud.

Teise püha õhtul sõitis kauba- ja 4. klassi reisijate segarong Peterburist Balti vaksalist Tallinna minekuks välja. Peale 15 soldati oli vagunites veel 186 reisijat - peaasjalikult töölisi ja talumehi. Juba öösel algas tuisk vähemal mõõdul, kuid siiski jõudis rong mitmes kohas raskusi võites õige Tallinna ligidale. 14 versta Tallinnast eemal, umbes verst maad Lagedi jaamast Peterburi poole panid hanged, mis rööpad paksult oma alla võtsid, rongi peatuma ja nüüd hakkas ulguv torm tema kallal oma võimu näitama.”

Ei kulunud kaua, kui rong täielikult lumme mattus. Kaasasolnud toiduained lõppesid kiiresti ning reisijate hulgas võttis maad hirm. Otsa lõppes ka vagunite kütus ning paljud jäid külma tõttu haigeks.

Lähedalasuvatest taludest koguti reisijatele toitu, kohalik kaupmees kasutas aga olukorda oskuslikult ning küsis naela saia eest 5-10kordset hinda. Reisijatel tuli külmetada üle ööpäeva, enne kui abirong lõpuks Tallinnast Lagedile jõudis.

Torm tegi pealinnas mitmesugust pahandust. Sadama lähedal lõhkus tuul täiesti ära ühe katuse, üksikuid katusekive lendas aga kogu linnas. Mitmeks päevaks jäi linnarahvas piimata, Lasnamäe linnaossa ei pääsenud aga üldse ligi ning nii ei saanud sinna isegi leiba vedada.

Tuisk möllas üle kogu Eesti. Kodasool oli tormimöllus metsatöömees surma saanud, Põlvast aga anti teada, et lahtised kaevud tuisanud lund nii täis, et neist vett terve nädala kätte ei saanud.

Kõikjal tungis lumi aitadesse ning täitis viljasalved. 28. detsembril kaevati Jõhvi lähedal lume alt välja keegi mõisa päeviline ühes mõisa hobusega, mõlemad loomulikult surnult.

Marutuulega kaasnes kõva pakane ning kraadiklaas näitas isegi kuni kolmekümmet külmakraadi. Ajalehed hoiatasid, et “suur torm külmaga on kardetav sõber iseäranis “aurus” meestele, kes oma ihuliikmeid ei oska hoida. Külma näpistusi on ette tulnud.” Lisaks külmanäpistustele tuli paraku ette ka surmajuhtumeid.

Lumised tunnelid

Vana-aastaõhtu Postimees andis siiski lootust olukorra paranemisele: “Lumehäda näib raudteel viimaks mööda olevat Tartu ja Tapa vahelise tee lahtikaevamisega, mis kõige sügavamalt kinni oli tuisanud. Ei mäleta keegi, et Balti raudteel sõiduühendus lumetuisu pärast seni kunagi üle kolme päeva oleks seisnud.

Tapa poolt tulevad sõitjad kõnelevad, et rong paiguti kui mõnest tunnelist ehk õõnesteest läbi sõidab. Kummalgi pool rongi seisavad otse üleskerkivad lumevallid, mis kaugelt üle vagunite katuste ulatuvad. Lumeseinad seisavad just nii ligistikku, et nende vahelt rong parajasti läbi pääseb.”

Siin-seal ajasid tuulehood uuesti lund vallidest raudteele ja tuli ette rongide hilinemist. Nii Tartus kui ka Tallinnas ulatusid lumehanged mõnel pool majaräästani. Elanikud pidid end lumevangist välja kaevama. Tallinnast veeti välja kümneid tuhandeid hobusekoormaid lund.

Uus aasta algas külmalainega, kuid juba õige pea algas suur sula ning termomeeter jäi plusskraade näitama pikkadeks nädalateks. 21. jaanuari Postimees andis teada uutest probleemidest:

“Täna kolistavad voorimehed uulitsatel juba vankritega, nendest on aga vahest pooled välja tulnud, sest et nii paljudel on vankrid talvisel hooajal parandamisel ja alles korda seadmata. Peale selle on Tartu voorimeeste seas 150 meest, kellel suvised sõiduriistad puuduvad ja kes ainult saanidega ametis on.”