Peateemad: 

KESKKONNATASUD

Järgmisest aastast on põlevkivi kaevandamistasu ülemmäär 10 eurot

Riigi Teatajas avalikustati 2019. a 1. jaanuarist kehtima hakkav Keskkonnatasude seaduse muutmise seadus, mis tõstab põlevkivi kaevandamisõiguse tasu ülemmäära 6,39 eurolt 10 euroni tonni eest. Kajastasime seaduseelnõud 2018. a juunikuu uudiskirjas.

Võrreldes suvel kajastatud eelnõuga on seaduses oluline erisus: kui varem sooviti muuta kaevandamisõiguse tasu arvestamise põhimõtteid ja siduda põlevkivi ressursitasu sellest valmistatavate toodete (põlevkiviõli, elekter) turuhinnaga, on vahepeal otsustatud jätkata siiski senise põhimõttega (õli hinnal põhinev ressursitasu). Muudatust on põhjendatud CO ₂ hinna kõikumisega, mis ei võimalda otstarbekalt riigitulu maksimeerida. Jätkuvalt tuuakse kõrgema ülemmäära kehtestamise ajendina välja nafta hinna kõrgemad tasemed.

Keskkonnatasude seaduse muutmise seadus

RUUMILINE PLANEERIMINE

Komisjoni rakendusotsusega pandi paika Rail Balticu projekti elluviimise ajakava

Vastavalt Põhjamere-Läänemere põhivõrgukoridori töökavale peaks Rail Baltic alustama tööd hiljemalt aastal 2030. Selle eesmärgi saavutamiseks võttis Euroopa Komisjon oktoobri lõpus vastu rakendusotsuse, mis kirjeldab Rail Balticu projekti elluviimiseks vajalikke meetmeid ning määratleb nende rakendamise tähtajad. Sisuliselt on tegu viie projektis osaleva liikmesriigi - Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola - kokkuleppega. Otsuse kohaselt peab Eesti tagama järgneva:

• Käesoleva aasta lõpuks (31. detsembriks 2018) on valminud ühtlustatud tehniline projekt, viidud lõpule keskkonnamõju strateegiline hindamine ning esitatud taristu majandamise uuring;

• 30. juuniks 2019.a. on koos Läti ja Leeduga teinud otsuse taristu majandamise osas;

• 31. detsembriks 2020.a. on kehtestatud asjakohased planeeringud, mh määratletud konkreetsed marsruudid, viidud lõpule tehniline projekteerimine ning alanud ehitustööd;

• 31. detsembriks 2021.a. on lõpule viidud maa omandamine;

• 31. detsembriks 2025.a. on valminud raudteetaristu, raudtee-maantee terminalides on tagatud ümberlaadimise võimekus ning kasutusele on võetud Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteem.

Hetkeseisuga on Eesti projektiarendus kokkulepitud graafikus: lõpule on viidud keskkonnamõju strateegiline hindamine, valminud on taristu majandamise uuring ja alustatud on ka tehnilise projekteerimisega, viimane hange 93,5 km pikkuse raudteelõigu rajamiseks Pärnust Eesti-Läti piirini avalikustati novembri lõpus. Projektiarendusega paralleelselt on Ringkonnakohtus käimas vaidlus Rail Balticu trassi puudutavate maakonnaplaneeringute üle, sh vaieldakse ka KSH puudulikkuse küsimuses.

Euroop Komisni rakendusotsus 2018/1723

Valitsus lõpetas puidurafineerimistehase eriplaneeringu

Valitsus lõpetas 12. novembril eriplaneeringu puidurafineerimistehase püstitamiseks ja selle toimimiseks vajaliku taristu rajamiseks ning seonduva keskkonnamõju strateegilise hindamise. Kavatsusest planeering lõpetada teatati juba suve hakul. Vahepeal möödunud viie kuu jooksul jõudis Riigikohus teha eriplaneeringut puudutava lahendi, millest kirjutasime oktoobrikuu uudiskirjas.

EST-FOR Invest OÜ esitas 30.01.2017 taotluse riigi eriplaneeringu algatamiseks. Planeerimisseaduse kohaselt on riigi eriplaneeringu eesmärk sellise olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamine, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Riigi eriplaneering koostatakse eelkõige maakonnaüleste huvide väljendamiseks teatud valdkondades või nende huvide väljendamiseks avalikus veekogus ja majandusvööndis (PlanS § 27 lõige 1). Riigi eriplaneeringu menetlus koosneb kahest etapist: asukoha eelvalik ning detailne lahendus.

Vabariigi Valitsus algatas planeeringu 12.05.2017. Planeeringu algatamise korralduses piiritleti võimalik asukoht Viljandi ja Tartu maakonna ja Emajõe vahetu lähedusega. Korralduses ei toodud selgelt esile, milles seisneb suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Korralduse seletuskirjast võib siiski järeldada, et selleks oli suur positiivne mõju majandusele ja suur negatiivne keskkonnamõju. Ala piiritlemist Emajõe vahetu lähedusega põhjendati seletuskirjas EST-FOR soovidega asukoha osas ning keskkonnakaalutlustega, st Pärnu jõe tundlikkusega.

Kava tekitas tugevat vastuseisu eelkõige Tartu maakonna omavalitsuse üksuste ja selle elanike hulgas. Vastuseisu põhjuseks olid peamiselt keskkonnakaalutlused. Nt tunti muret veeheidete mõju pärast Emajõele ja Peipsi järvele. Lõpetamise korralduses märgitakse, et nimetatud vastuseis, täpsemalt olemasoleva keskkonna säilitamise soov, kujutab endast avalikku huvi, mis on antud juhul riikliku huvi suhtes ülekaalukas pidades silmas, et tehast saab võib-olla rajada ka mujale kui Emajõe äärde. Tartu maakonna välistamisega planeeringualast ei ole võimalik enam efektiivselt kaaluda erinevaid asukohti. Valitsus ei pidanud õigeks lähtuda EST-FOR ettepanekust planeeringuala laiendada, sest polnud selge, milline ala tuleks täpsemalt hõlmata. Pärast eriplaneeringu lõpetamist otsustasid erainvestorid arendusprojektist loobuda.

Keskkonnaõiguse Keskuse hinnangul ei olnud planeerimisprotsess hästi läbi mõeldud. Näib, et algselt sooviti lihtsalt erainvestoritele vastu tulla süvenemata küsimustesse, mis on riigi eriplaneeringu roll, kas ja kui väga on riigil tehast vaja ning kuhu see põhimõtteliselt võiks sobida. Suure vastuseisu ilmnemisel planeeringust aga loobuti. Korraldustest jääb mulje, et nii riigi eriplaneeringu algatamine, selle ulatus kui ka lõpetamine on sisuliselt valitsuse piiritlemata suva. Pole üheselt arusaadav, milles antud juhul seisnes suur riiklik huvi ning miks kohalikku vastuseisu tuli pidada ülekaalukaks. Seda eriti arvestades, et vastuseis on selliste projektide puhul etteennustatav, sest kohalikel on neist reeglina rohkem kaotada kui võita. Puudusi planeerimisprotsessis ilmestab hästi lõpetamise korralduses esitatud seisukoht, et kohalikku vastuseisu tuleb pidada ülekaalukaks, sest puudub teave mõjuvate asjaolude kohta, mis tingiksid tehase ehitamise just ja ainult algses korralduses määratud alale. Kui nii, siis oli planeeringuala piiritlemine algatamise korralduses ilmselgelt läbi mõtlemata.

Vabariigi Valitsuse korraldus eriplaneeringu ja strateegilise keskkonnamõju hindamise lõpetamise kohta

Õiguskantsler: ujuvkohvik on kaldaga ühendatud ehitis

Õiguskantsler esitas novembri lõpus Tartu Linnavalitsusele arvamuse seoses Tartus Emajõele planeeritava ujuvkohviku ehitusega. Antud asjas olid erimeelsused küsimuses, kas ujuvkohvik on kaldaga püsivalt ühendatud ehitis. Vastusel on praktiline tähtsus põhjusel, et sellest sõltub loa välja andmiseks pädev isik: üldiselt annab ehituslube kohaliku omavalitsuse üksus, kuid kaldaga mitteseotud ehitistele Tehnilise Järelevalve Amet (EhS §107). Samuti on viimast tüüpi ehitise rajamiseks vaja hoonestusluba (VeeS §22 ⁵).

Õiguskantsler märkis, et seadused ei määratle täpselt, milliseid ehitisi tuleb pidada kaldaga püsivalt ühendatuks. Määrava tähtsusega on see, kas ehitis on olemuslikult kaldaga seotud. Ujuvkohvik on olemuslikult kaldaga ühendatud, sest selle kasutusotstarve ja kasutamise viis eeldab püsivat ligipääsu kaldalt. Lisaks on ujuvkohvikul ruumiline mõju kaldale: kohvik mõjutab inimeste liikumist linnas, sh liikluskorraldust ja parkimist.

Õiguskantsleri arvamus nr 7-4/181515/1805157

KLIIMAMUUTUS

Euroopa Parlament toetas Komisjoni algatusi puhtale energiale üleminekuks

Novembris kiitis Euroopa Parlament heaks Komisjoni algatused puhtale energiale üleminekuks. Parlament toetas Komisjoni nn puhta energia paketis "Puhas energia kõikidele Eurooplastele" sisalduvaid seadusandlikke ettepanekuid uue energiatõhususe direktiivi, taastuvenergia direktiivi (nn RED II) ja uue energialiidu juhtimisraamistiku määruse osas. Puhta energia paketist kirjutasime lähemalt ka 2016.a detsembrikuu uudiskirjas.

2016. a avalikustatud puhta energia paketi peamisteks prioriteetideks on energiatõhususe suurendamise, taastuvenergia arendamise ja tarbijatele õiglase hinna ja kvaliteediga teenuse pakkumise. Pakett sisaldab ettepanekuid mitmete õigusaktide muutmiseks ning seab EL liikmesriikidele ka üldiseid eesmärke ja juhiseid. Novembrikuu istungil said heakskiidu kolm paketis olevast kaheksast seadusandlikust algatusest. Varasemalt, selle aasta juulis, jõustusid juba hoonete energiatõhususe direktiivi muudatused ((EL) 2018/844).

Parlamendis heaks kiidetud uus regulatiivne raamistik (energiatõhususe ja taastuvenergia direktiivid) seab Euroopa Liidule 2030. aastaks kaks uut eesmärki: tõsta taastuvenergia osakaal tarbimises 32% tasemele ning saavutada vähemalt 32,5% energiatõhususe tõus võrreldes olukorraga, kus energiatõhususeks abinõusid kasutusele ei võetaks. Kavandatavad regulatsioonid peaksid aitama vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid isegi loodetust rohkem - 40% asemel 45% võrreldes 1990. a tasemega. Samas paljud keskkonnaorganisatsioonid (nt EEB, CAN Europe) on arvamusel, et Komisjoni, Parlamendi ja Nõukogu pingeliste läbirääkimiste kompromissina saavutatud kokkulepe energiatõhususe eesmärgi (32,5%) osas ei peegelda kliimamuutuste kiireloomulisust ja Pariisi kokkuleppe raames võetud eesmärkide saavutamiseks peaks see olema oluliselt kõrgem (vähemalt 40%) (vt ka uudiskirja uudis).

Uus energialiidu juhtimisraamistik nõuab muuhulgas, et iga liikmesriik koostaks ajavahemikuks 2021-2030 riikliku energia- ja kliimaplaani, mis hõlmaks kõiki energiaühenduse viit mõõdet (taastuvenergia, energiatõhusus, energialiit, hoonete energiatõhusus ja energialiidu juhtimisraamistik) ja võtaks arvesse pikaajalist eesmärki. Viimase all peetakse silmas 2030.a seatud eesmärke ja Pariisi kliimakokkuleppe raames võetud kohustusi. Läbipaistvuse suurendamiseks ja koostöö tõhustamiseks liikmesriikide vahel sageneb näiteks liikmesriikide aruandluskohustus energiaühenduse ja Pariisi leppe eesmärkide kohta.

Parlamendi heakskiidule järgneb Ministrite Nõukogu lõplik heakskiit. Sellele kinnitusele järgneb tekstide avaldamine Euroopa Liidu Teatajas. Uued õigusaktid jõustuvad kolm päeva pärast nende avaldamist.

Euroopa Komisjoni pressiteade

Lepiti kokku vajaduses tõhustada järelevalvet osoonikihti kahjustava keelatud aine CFC-11 osas

Novembris otsustasid ligi 150 riigi esindajad üksmeelselt, et Montreali protokolli tuleb tõhusamalt ellu viia. Montreali 1987.a. protokoll reguleerib osoonikihti kahandavate ainete tootmise ja kasutamise vähendamise või lõpetamise tähtaegu ning nende ainetega rahvusvahelist kauplemist. Protokoll on osa osoonikihi kaitsmise Viini 1985.a. konventsioonist. Eesti ühines nii konventsiooni kui protokolliga 1996.a.

Seirega tuvastati, et aine CFC-11 heide on kasvanud, kuigi aine tootmine ja kasutamine on juba kaheksa aastat keelatud. Ainet kasutati varem nt külmikutes ja sõidukite kliimaseadmetes. Praeguse heite allikaks peetakse aine ulatuslikku (illegaalset) tootmist ja kasutamist Hiina Rahvavabariigis toodetavas ehitusotstarbelises soojustusvahus.

Lepiti kokku, et tuleb teha uued teadusuuringud saasteallika välja selgitamiseks. Samuti kohustati protokolli osapooli jagama asjakohast seireinfot ning tegema koostööd. Vajalikuks peeti ka protokolli jõustamise globaalset ülevaatamist, et veenduda CFC-11 keelu tõhusas rakendamises. Esialgne aruanne peaks valmima 2019.a. juuliks.

ÜRO pressiteade

Euroopa Komisjon kutsub üles jõudma Euroopas 2050. aastaks kliimaneutraalse majanduseni

Euroopa Komisjon võttis novembri lõpus vastu pikaajalise strateegilise visiooni "Puhas planeet kõigi jaoks", mis seab eesmärgiks jõuda 2050. aastaks jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni. Strateegiaga ei soovita seada arvulisi eesmärke, vaid luua visioon ja näidata suunda ning kavandada selle poole liikumist. Muu hulgas käsitletakse visioonis liikmesriikide, ettevõtete ja kodanike valikuvõimalusi ning seda, kuidas need saavad kaasa aidata majanduse nüüdisajastamisele ja eurooplaste elukvaliteedi parandamisele

Visiooniga soovitakse kaasa aidata üleeuroopalisele arutelule, mis omakorda peaks võimaldama EL-il võtta 2020. aastal vastu Pariisi kokkulepetega nõutud strateegia ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames. Vastava strateegia peavad välja töötama kõik kokkuleppe osapooled, sh Eesti. Leppe kohta saab täpsemalt lugeda nt meie 2015. a detsembrikuu uudiskirjast.

Detsembri alguses esitasid kaksteist Eesti keskkonnaorganisatsiooni, sh KÕK, Vabariigi Valitsuse liikmetele avaliku pöördumise visiooni toetamiseks ja ambitsioonikamate eesmärkide seadmiseks Eesti kliimapoliitikas.

Euroopa Komisjoni pressiteade

Poolas toimus ÜRO kliimakonverents

Poolas Katowices toimus 2.-14. detsembrini 24. ÜRO kliimakonverents (COP24). Toimunud kliimakonverentsi fookuses olid kolm teemat: Pariisi kliimaleppe rakendamiseks vajalikes reeglites kokku leppimine, ambitsioonide suurendamine aastaks 2020 ja investeeringute kindlustamine kliimamuutuste vastu võitlemiseks. Pikema ülevaate COP24 toimunust ja konverentsil kokku lepitust anname 2019. a jaanuarikuu uudiskirjas.

Keskkonnaministeeriumi pressiteade

VÄLISÕHU KAITSE

Jõustus seadus, millega kiideti heaks õhusaastet piirava rahvusvahelise leppe muudatus

Novembri lõpus jõustus seadus, millega kehtestatakse alates 2020. aastast senisest rangemad riiklikud heitkoguste vähendamise kohustused. Seaduse täpsemat sisu kajastasime 2017. a augustikuu uudiskirjas.

Piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni hapestumise, eutrofeerumise ja troposfääriosooni vähendamise protokolliga ühinemise ja protokolli 2012. aasta muudatuste heakskiitmise seadus

Õiguskantsler tuletas Pärnule meelde, et ka normi piiresse jäävat müra tuleb vähendada

Õiguskantsler avalikustas novembri keskpaigas arvamuse, milles tuletas Pärnu linnale meelde kohustust vähendada müra ka juhul, kui vastav piirväärtus pole ületatud. Arvamuse kujundamisel tugines õiguskantsler Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-15-16, mida kajastasime 2016. a oktoobrikuu uudiskirjas.

Õiguskantsler juhtis tähelepanu asjaolule, et Audru motoringraja tegevus pole kooskõlas detailplaneeringuga. Planeering näeb ette mürahäiringute vähendamise meetmeid, nagu näiteks müratõkete rajamine, kuid meetmed on vaid osaliselt ellu viidud. Õiguskantsler tuletas Pärnule meelde, et linn peab jälgima planeeringu elluviimist, sh kontrollima, kas müra vähendamise abinõusid rakendatakse. Planeeringus ettenähtud meetmed tuleb ellu viia olenemata sellest, kas tekkiv müra ületab piirnorme või mitte. Teisi isikuid oluliselt häiriva müra tekitamine on keelatud. Taluda tuleb vaid lubatud müra, nt sellist müra, mille tekitamine on kooskõlas detailplaneeringuga või avaliku ürituse loaga. Abinõude rakendamata jätmisel on kohalikul omavalitsusel kohustus nõuda nende ellu viimist.

Lisaks selgitas õiguskantsler, et probleemi lahenduseks ei saa pidada ringraja territooriumile ärihoonete kavandamist, kuigi seda on nimetatud planeeringus ühe müra vähendamise meetmena. Kuigi hooned võiksid müra levikut tulevikus takistada on planeeringumenetlus aeganõudev ning puudub kindlus millal, kui üldse, kavandatavad hooned ehitatakse. Ehitiste valmimiseni tuleb müra leviku tõkestamiseks kasutada muid müra levikut vähendavaid abinõusid. Samuti tuleb pärast ehitiste valmimist müra mõõta. Juhul kui müra piirväärtusi ületatakse tuleb võtta täiendavad meetmeid.

Õiguskantsleri arvamus

LOODUSKAITSE

Euroopa Kohus täpsustas, millise ulatuse ja põhjalikkusega tuleb läbi viia Natura hindamine

Euroopa Kohus tegi 7. novembril otsuse kohtuasjas C-461/17, milles vastas Iirimaa Kõrge Kohtu (High Court) eelotsustustaotluses esitatud küsimustele. Küsimused puudutasid peamiselt loodusdirektiivi (direktiiv 92/43/EMÜ) artikli 6 lõike 3 kohase hindamise (nn Natura hindamise) põhjalikkust ja ulatust, aga ka keskkonnamõju hindamise direktiivi (direktiiv 2011/92/EL) teatud sätete tõlgendamist. Viimaseid me käesolevas ülevaates ei käsitle, sest kohus andis hinnangu praeguseks kehtivuse kaotanud direktiivi redaktsioonile. Küsimused esitati seoses Natura 2000 võrgustiku alasid läbiva tee-ehituse projektiga.

Euroopa Kohus tõdes esmalt, tuginedes varasemale kohtupraktikale, et looduskdirektiivi artikli 6 lõikes 3 nimetatud asjakohases hindamises tuleb käsitleda kõiki elupaigatüüpe ja liike, mille pärast ala kaitstakse. Vastasel juhul poleks tagatud täielikud, täpsed ja lõplikud andmed ning kõik teaduslikud kahtlused poleks hajutatud. Samas, kui negatiivselt mõjutatakse vaid mingit osa alast, siis piisab sellel osal asuvate liikide ja elupaikade käsitlemisest märkides, et negatiivne mõju ei puuduta muid alal asuvaid loodusväärtusi. Hindamine peab hõlmama ka alal asuvaid tüüpilisi elupaiku ja liike, mis pole küll otseselt ala kaitsmise põhjuseks, kuid mis on vajalikud kaitstavate liikide ja elupaikade säilimiseks. Samuti tuleb käsitleda kaitstavaid elupaiku ja liike väljaspool ala, kui neile avalduv mõju võib kahjustada ala kaitse-eesmärke.

Teiseks asus Euroopa Kohus seiskohale, et loaga, mille alusel toimub Natura ala potentsiaalselt mõjutav tegevus, ei pea tingimata kindlaks määrama kõiki tegevuse üksikasju, nagu ehitusplatsi asukoht ja veomarsruudid, ning arendaja võib nende üle ise hiljem otsustada. Siiski on see mõeldav vaid juhul, kui puudub teaduslikult põhjendatud kahtlus, et neil tegevuse aspektidel võiks olla negatiivne mõju alale. Teiste sõnadega peavad sellise loa tingimused olema piisavalt ranged, et üksikasjade hilisem määratlemine ei saa tuua kaasa kahjulikku mõju ala terviklikkusele.

Kolmandaks selgitas Euroopa Kohus, et tingimata ei pea juhinduma asjas antud teaduslikust ekspertarvamusest, millega soovitatakse täiendavat teavet koguda. Siiski, kui sellist teavet ei koguta, siis tuleb asjakohases hindamises esitada konkreetne üksikasjalik selgitus, mis hajutab kõik mõistlikud teaduslikud kahtlused tegevuse negatiivse mõju osas hoolimata teabe kogumata jätmisest.

Euroopa Kohtu lahend nr C-461/17

Riigikohus selgitas looduskaitseliste piirangutega maa riigile võõrandamise regulatsiooni

Pirita jõeoru maastikukaitsealal asuva kinnistu omanik taotles maa riigipoolset omandamist nn eelisjärjekorras. Maa-amet jättis 28. märtsil 2016.a. taotluse rahuldamata, sest ameti hinnangul oli isik kinnistu omandamisel looduskaitselistest piirangutest teadlik, mis tähendab, et riik saab maa omandada vaid n-ö teises järjekorras. Kinnistuomanik vaidlustas Maa-ameti otsuse kohtus. Kaebuse põhjenduse kohaselt asus kaebaja maad omandama enne looduskaitseliste piirangute seadmist. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistades halduskohtu otsuse osaliselt. Riigikohtusse pöördusid nii vastustajad kui ka kaebaja.

Riigikohtu lahendis on mitu olulist seisukohta Looduskaitseseaduse (LKS) maa riigipoolse võõrandamise sätete kohta. Antud normid reguleerivad juhtumeid, kus kinnisasja riigipoolne omandamine on põhjendatud oluliste looduskaitseliste piirangute tõttu, kuid piirangud ei kujuta endast de facto sundvõõrandamist.

Riigikohus nõustus esimese ja teise astme kohtutega, et LKS § 20 lg 1¹ tähenduses omandatakse kinnisasi kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 1¹ kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. Antud asjas tagastati maa korraldusega pärast kaitse alla võtmist ja korralduses viidati kaitse-eeskirja piirangutele. Teisisõnu ei saa kohtu hinnangul pidada maa omandamiseks võlaõiguslikke lepinguid maa müügi kohta, mille kaebaja sõlmis maa tagastamise õigustatud subjektidega enne maa tagastamise korraldust.

Kohus selgitas, et maa tagastamise ajal kehtinud õigus nägi ette võimaluse looduskaitseliste piirangutega maa vahetamiseks või riigipoolseks omandamiseks poolte kokkuleppel ja keskkonnaministri või Vabariigi Valitsuse otsuse alusel. Sellest johtuvalt ei olnud maaomanikul subjektiivset õigust nõuda maa omandamist ning enne vastavat otsust ei saanud selles osas tekkida ka õiguspärast ootust.

Erinevalt ringkonnakohtust ei pidanud Riigikohus õigusvastaseks pikka ooteaega. Kaebaja avalduse esitamisest on tänaseks möödunud üle 12 aasta ning selle lahendamiseni ei jõuta ka lähiaastatel. Seda põhjusel, et looduskaitseliste piirangutega kinnistute omandamiseks eraldatud raha on piiratud, mistõttu ootejärjekord on pikk. Riigikohus märkis, et olukorras, kus riigil pole põhiseadusest tulenevat kohustust kinnisasi omandada on põhiseaduspärane see, kui juba enne omandamist looduskaitseliste piirangutega koormatud maa riigile võõrandamise taotluste lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui kaebaja soovib kinnistutest varem vabaneda, on tal võimalus need vabaturul realiseerida.

Riigikohtu otsus nr 3-16-812

VESI

Riigikohus keelas vaidluse ajaks ehitamise Ülemiste järve kaldal

Novembri lõpus tegi Riigikohus määruse seoses ehitustegevusega veekogu sanitaarkaitsealal, millega rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse ja keelas Ülemiste järve ääres asuval Leerimäe 12c kinnistul majandustegevuse kuni kohtuotsuse tegemiseni. Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab kohtumenetluse ajaks, et välistada pöördumatud või raskesti tagasipööratavad muutused, mille toimumisel poleks kohtuvaidlus enam mõttekas.

Kohtuvaidluse esemeks on Keskkonnaameti (KeA) 2017. a korraldus, millega muudeti Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri Leerimäe tee 12 kinnistu juures. KeA korralduse vaidlustas MTÜ Eesti Roheline Liikumine (ERL). Poolte vahel on vaidlus selle üle, kui kaugele peaks sanitaarkaitseala kinnistul ulatuma. Sanitaarkaitseala on joogivee võtmise kohta ümbritsev maa- ja veeala, kus veeomaduste halvenemise vältimiseks ning veehaarderajatiste kaitsmiseks kitsendatakse tegevust ja piiratakse liikumist. Üldreeglina näeb veeseadus (VeeS) sanitaarkaitsealana ette 90 m laiuse kaldavööndi.

ERL leidis, et KeA korraldus on õigusvastane eelkõige kahel põhjusel. Esiteks on kaebaja sõnul korralduse tegemisel kaldajoone ning sellest lähtuva sanitaarkaitseala tegeliku paiknemise osas lähtutud valedest lähteandmetest. Vaidlustatud korraldus tugineb konsultatsioonifirma (AS Maves) tööle, milles on võetud aluseks Ülemiste järve kaldajoon 2003.a põhikaardil. Tegelik kaldajoon on mitmekümne meetri võrra kaugemal, mistõttu sanitaarkaitseala peaks olema laiem.

Teiseks leiab kaebaja, et KeA on korralduse tegemisel valesti kohaldanud veeseaduse (VeeS) § 28 lg-t 5², mis annab erandliku võimaluse sanitaarkaitseala vähendamiseks, kui selle ajalooline piire on paiknenud veekogule lähemal kui 90 m. KeA korralduses on ekslikult peetud ajalooliseks piiriks Leerimäe 12 kinnistu juures järve ümbritsevat piiraeda.

Riigikohus pidas esialgse õiguskaitse taotlust põhjendatuks, et tagada Ülemiste järve veekvaliteet. Samuti pole kohtu hinnangul uue elamu rajamise edasilükkumine kinnistuomaniku jaoks nii koormav, et taotus tuleks rahuldamata jätta. Kohus keelas majandustegevuse tervel kinnistul, sest kohtumenetluse praeguse seisuga pole selge, kui suurt osa Leerimäe tee 12c kinnistust sanitaarkaitseala peaks hõlmama.

Riigikohus ei näinud ka probleemi ERL kaebeõiguses. Nimelt asus Riigikohus Hiiu tuulepargi lahendis (3-16-1472 p 17) seisukohale, et keskkonnaorganisatsiooni kaebuse alus peab olema seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga. Teisisõnu pole keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus piiramatu populaarkaebuse esitamise õigus ja keskkonnaorganisatsiooni kaebuse aluseks olevad argumendid peavad olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega, kuigi keskkonnaseadustiku üldosa seadus seda otseselt ei sätesta. Kohtu hinnangul võib käesolevas asjas senisest kitsama sanitaarkaitseala kehtestamine rikkuda avalikke huve, mille kaitsmiseks on ERL-l KeÜS § 30 lg 2 alusel kaebeõigus. See, kas ERL kaebuses esitatud väited on põhjendatud ning kas kavandatav tegevus ka tegelikult avalikke huve kahjustada võib, selgub asja lahendamisel Ringkonnakohtus.

Kohtumäärus asjas 3-17-1613

GMOD

Lihtsustati GMO keskkonnariski hindamise regulatsiooni

Euroopa Komisjon tunnistas novembri keskpaigas kehtetuks geneetiliselt muundatud organismide (GMO) keskkonnariski hindamise juhised, sest nii Euroopa Toiduohutusamet kui ka Euroopa Raviamet on vastu võtnud uuemad ja üksikasjalikumad suunisdokumendid. Otsusega sooviti vähendada keskkonnariski hindamisega tegelevate ettevõtjate ja asutuste halduskoormust.

Euroopa Komisjoni rakendusotsus 2018/1790

KESKKONNAÕIGUSE KESKUS

Avalik pöördumine: Eesti peab toetama Euroopa Komisjoni puhta planeedi visiooni

Maailma vastutustundlike riikide ja nende juhtide tähelepanu on olnud juba nädal aega Poolas toimuval kliimakonverentsil ning püsib seal veel nädalapäevad. Sealsete arutelude tulemusena oodatakse maailmaliidritelt eelkõige siduvat kokkulepet selles, kuidas täita 2015. aasta Pariisi leppega võetud kohustused.

Loe edasi »

Keskkond peab olema valimiste üks võtmeküsimusi

Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) uurib eelseisvate Riigikogu valimiste valguses erakondadelt nende meelsust põletavamates keskkonnaküsimustes. Ühendused leiavad, et erakondade programmid peaksid sisaldama kõiki olulisi keskkonnaga seotud eesmärke ja konkreetseid lubadusi, sh kliimamuutuse leevendamiseks ja sellega kohanemiseks ning säästva metsanduse arendamiseks. Ühenduste koostatud poliitikasoovitustega saab tutvuda EKO kodulehel.

Loe edasi »

Allikas: SA Keskkonnaõiguse Keskuse uudiskiri