20. detsembril kogunesid Eesti Dendroloogia Seltsi liikmed ja muidu huvilised Tallinna Botaanikaaeda ettekandeid kuulama. Räägiti kikkapuudest haljastuses, huvitavatest leidudest Eesti parkides, puuseentest pargi- ja ilupuudel, Saksamaa ja Hiina haljastusest, esitleti linnahaljastuse raamatut…

Mõne sõnaga pikemalt Olev Abneri ettekandest Eesti kaitstavate parkide kohta.
 
Loodus- ja muinsuskaitse all on meil üle 400 pargi. Maakonniti on neid kõige rohkem Lääne-Virumaal – 54. Enamik neist on vanad mõisapargid, mis rajatud sajandi jagu aega tagasi.

Dendroloogid on aastate jooksul uurinud parkide seisundit, selgitamaks, mis taimeliigid säilinud. Kaitsealused pargid on korrapärase paigutusega vaid mõisate ümbruses, kaugemal on tegemist valdavalt ebakorrapäraste maastikuparkidega.

Paljudes kohtades on kunagised taimed hävinud ümberkujundamise käigus. Alles ei ole näiteks omaaegseid lillepeenraid ega pöetud hekke. Paremini on säilinud alleed, mis sobisid hästi maastikupargi ideega. Maastikupark koosneb 95% ulatuses kodumaistest liikidest. Enamik säilinud võõrliike paikneb mõisate peahoonete ümbruses.
Nüüdseks on pargid suhteliselt liigivaesed, keskmiselt pole üle 30 taksoni. Võrdluseks Tallinna Kadrioru park, kus loendatakse 200 eri liigi või vormi ringis.

Olulise osana kuulusid mõisaparkidesse ka viljapuuaiad, kuid need nüüdseks hävinud. Tänu selektsiooniaedadele saab vanu sorte siiski vajadusel taastada.
 
Vanad pargipuud on nüüdseks juba selles eas, et vajavad pidevat edaspidist hooldust.
Hoolduse lakkamine on toonud kaasa paljude lühiealiste liikide kadumise, säilib vaid osa rohttaimi.

Oluliseks mitmekesisuse vähendajaks on ebasoodsad ilmaolud (pakane, tormid).

Haruldasi taimi on hävitatud ka rumalusest n.ö korrastustööde käigus.

Kadunud on paljud võõrliigid, järelkasvu annavad vaid üksikud.

Dendroloogiaselts on tänulik ka asjaarmastajatest taimeuurijatele, kes parkide vaatluse ette võtaksid. Parim aeg selleks tööks on mai lõpust juuni lõpuni. Teraselt tasub vaadelda just mõisa peahoone ümbrust.

Ettekannete põhjal Väino Eskla, 20.12.06.