Eesti jõulutoidud on traditsiooniliselt rasvarikkad, kuid sama hästi võib peolaua katta ka lahjemate söökidega ning eelistada lihale taimetoite.

Eesti Toitumisteaduse Seltsi juhatuse liige Mai Maser selgitas Äripäeva nädalalõpulisas, et toitumise ja toiduvalmistamise traditsioonid on kujunenud seoses eluviisi, töö iseloomu ja toiduainete kättesaadavusega.

«Varasematel aegadel olid suured pered ning et kõik saaks söönuks, kujuneski tavaks tappa jõuludeks mõni loom või lind, tavaliselt oli see siga, lindudest kalkun või hani,» lisas ta.

Kuna rasv on energiarikkaim toitaine, on pimedal ajal - mil peale kõige muu ka ainevahetus aeglustub - üleliigsed kilod lihtsad tulema. Maser soovitab kasutada tuntud võtet ja enne pidulauda istumist eelnevatel päevadel vähem süüa.

Samuti tõi Maser välja, et jõulutoite on võimalik valmistada ka vähem rasvaselt või asendada lahjematega ilma, et jõulumeeleolu ja -hõng saaks kannatada.

Näiteks konkureerib oskuslikult rasvata küpsetatud veiseliha maitse ja lõhna poolest täiesti edukalt rasvase seapraega. Verivorstidest tasub eelistada peenikesi ja väikseid vorstikesi.

Kaalujälgijate Baltimaade ja Soome juhi Anne Piirsalu sõnul ei tohiks toidud jõululauas ujuda rasvas. Kaalujälgijate esindajana pakub ta traditsiooniliste jõulusöökide kõrvale pidulaua rikastamiseks nii puu- kui köögivilju, kergeid magustoite, kokteile ja näkse.

Näiteks pidulik aedviljavaagen tooreste kangideks lõigatud porgandite, kurkide ja paprikaga, lisaks terved šampinjonid, lillkapsaõisikud ja muud maitsetaimed - kerge maitsestamata jogurtist või lahjast kohupiimapastast tehtud dipikastmega serveeritult on tulemus fantaasiaküllane ja põnev.

Pärast tugevat toitu on sobiv puuviljavaagen mandariinide, pirni- ja õunaviilude, banaanide, viinamarjade ja muu sellisega, et soodustada seedimist.

Allikas: www.postimees.ee 17.12.2006, Kaire Uusen.