Praegu on saabunud aeg, kus toataimed on inimesele eriti tähtsad – õu on hall ja kõle, peagi aga lumekuninganna valdustes küll kriiskavvalge, aga unistamiseks tõrjuvalt külm. Ning seda halli ja kõledatki on vaid mõni tund päevas, muu aeg kottpime.

Ajast, kui meil lillepotte veel ei tuntud, on pärit jõulupuu rohelise elu tuppatoomine.

Ja ometi on praegune aeg toalilledele kõige raskem. Taimedel jääb puudu valgusest, mille abil end toita. Taim vajab valgust, et endale elamiseks vajalikku toitu toota, et fotosünteesiga endale elu alust – suhruid toota. Need suhkrud on vajalikud nii taime enda ülesehitamiseks kui ka tema energiaga varustamiseks pimedal ajal. Siis fotosünteesida ei saa, sel ajal saab taim kogu eluspüsimiseks vajaliku energia hingates, neidsamu suhkruid kasutades. Taim hingab seda rohkem, mida soojem on ruum.

Eelnevast jutust saab järeldada, et praegu saab taimede olukorda parandada kahel viisil – kas neile valgust juurde andes või neid jahedamasse ruumi viies.

Kas kõiki taimi ühtemoodi?

Kindlasti mitte – siin saab toataimed jagada mitmesse rühma. Esmalt tasub käsitleda vanu, juba Tootsi-Teele noorpõlve aegadest meil kasvatatud toalilli. Neid on kahte tüüpi. Esimesed lohutavad talvist lillesõpra vähe – nende jaoks on „viinamarjad hapud“ – nad lihtsalt kuivatavad oma lehed selleks ajaks ja elavad talve üle sibulana. Selline on näiteks üldtuntud ratsuritäht, aga ka palmi meenutav liilialaadne taim kriinum. Nemad on pigem varajased kevadekuulutajad – parim aeg neid õitsema ajatada on kevadtalveks.

Teine rühm vanu toalilli on hästi leplikud talviste raskuste suhtes – need on varjulembesed ja ka sooja rahuldavalt taluvad taimed. Siiski on nad talvel pigem jahedalembesed nagu jõulukaktus. Kui taimed on akna lähedal, kuhu võiks vähestel võimalikel päevadel päikest paista, peaksid nad edukalt raskemad ajad üle elama. Kui aga akna taga on okaspuid või aken põhjapoolne, jääb neilgi valgust väheks.

Aga uuemad?

Uuemate toalillede seas on rohkem ka valgusnõudlikumaid liike. Viimaste puhul kindlasti ei jätku napist talvisest päevavalgusest ka vahetult akna all. Taime nõudluse raamatust järele vaatamiseks on vaja teada taime nime, sageli on elunõuded märgitud ka lipikule.

Mille põhjal otsustada, et taimel on vähe valgust?

Kui taimel on selged valgusepuuduse tundemärgid juba näha, on enamasti pehme tegutsemisega juba hiljaks jäädud, vaid väga otsustav sekkumine aitab. Muidugi, on oluline, millal need nähud ilmuvad, kui juba jõuluks, siis on ees veel poolteist rasket kuud, kui alles veebruari alguses, siis võib taim kosuda juba sel ajal iga päevaga kasvava loomuliku päiksevalguse toel.

Mis tunnustel otsustada, et taimel on vähe valgust?

Vähesest valgusest tingitud nõrkusel hakkavad taimede lehed rohelistena kuivama või lihtsalt varisema, harvem kolletuvad.

Aga jahedamasse viimine?

Seda saab rakendada siiski vaid osade taimeliikide korral – troopikast pärit taimed enamasti jahedat ruumi pikema aja jooksul hästi ei talu. Neil ilmnevad samasugused põdemise tunnused jahedas, isegi ka hästi valges ruumis, kui teistel taimedel soojas ja pimedavõitu ruumis. Seda, kui palju mingi toalill valgust ja sooja tahab, tuleks vaadata toalillede raamatust. Eriti oluline on see poest ostetavate enneolematute toalillede puhul. Aga väärikamatel firmadel on ka taime lipikule märgitud taime elunõuded – palju sooja ja palju valgust tahab. Tuttavatelt saadavate põliste toalillede puhul tasub uurida, kus see endisel omanikul kasvas.

Niisiis, jahedasse viimine alati ei aita, valgust oleks vaja juurde anda. Kas tavalisest lampide põlemapanemisest piisab?

Jah ja ei. Taimedele on vaja valgust fotosünteesiks. Iga valgus selleks ei sobi. Taim kasutab erineva lainepikkusega, s.o erineva värvusega valgust erineval määral. Taimele on kõige kasumlikum sinine ja kollakaspunane värvus, teaduslikul väljendades – fotosünteesi sinine ja punane maksimum on lainepikkusel natuke alla 450 ja natuke alla 700 nm. Vahepealsest valgusest jääb suurem osa kasutamata – see jääb rohelisse-kollasesse spektriossa. Just selle kasutamata jääva valguse tõttu on taimed päiksevalguses rohelised. Täiesti kasutamata jääb taimedel aga punasest valgusest veel punasem – s.o inimsilmale nähtamatu infrapunase poole jääv valgus. Siit esimene valguse kasutamise täpsustus – taimede valgustamisel pole mingit väärtust kilpkonnade jt lemmikloomade soojendamiseks kasutatavatest lampidest.

Aga tavaline hõõglamp?

Tavaline hõõglamp annab taimele kasutatavat valgust. Aga siiski peaks arvestama, et sinakama värvusega lambid – s.o päevavalguslambid, aga ka säästupirnid on sobivamad kui punakamad hõõglambid. Hõõglampidel on veel see puudus, et nad annavad lisaks väga palju sooja. Nii on hõõglampe kasutatud taimede jahedas kasvuhoones ettekasvatamisel kasvukambrite üheaegseks soojendamiseks ja valgustamiseks. Kui on vaja rohkem taimi valgustada, siis võib see taimede kasvuruumi samal ajal liiga palavaks kütta.

Aga miks on vaja siis nii palju lampe kasutada?

Lambist kaugenedes väheneb hajumise tõttu valguse hulk. Kui lamp on taimele lähedal, piisab väiksema võimsusega lambist, aga samal ajal võib hõõglambi kuumus liiga lähedal taime ära kõrvetada.

Aga mis lampe?

Mainitud sai, et säästupirnidest ja päevavalguslampidest saadav valgus on taimele sobilikum, peale selle kasutatakse nende puhul palju suurem osa elektrienergiast valguse saamiseks, soojusena hajub vähem. Ja on ka spetsiaalseid lampe taimede valgustamiseks. Nende ehitus on korraldatud nii, et enamus valgust tuleks taimele parima lainemikkusega. Selliste lampide värvus on natuke lillakasroosa, inimesele eluruumi vast isegi ebameeldiv või vähemalt harjumatu. Osadel kaubanduses liikvel olevatel lampidel on ka pakendile märgitud tekkiva valguse lainepikkuste jaotus. Nii et kui enim valgust toodab lamp sinistes ja punastes toonides, peaks olema taimele parima lambiga. Samuti võivad need lambid olla spetsiaalsete roosakaslillakate klaasidega.

Muidugi, sellised spetslambid on kallid, nende kasutamine on õigustatud suurte tootmiskasvuhoonete puhul, kus saavutatav energia kokkuhoid muutub niimoodi oluliseks.

Osad taimelambid on aga valget värvi

Nende puhul on tegemist dekoratiivvalgustitega. Need on mõeldud taimedele imetlemiseks parema valgustuse andmiseks. Nende võimsusest jääb aga enamasti vähesekstaimede piisava abivalguse andmiseks. Kindlasti taimed kasutavad seda valgust, aga selle hulk ei ole kuigi suur.

Kui aga need lambid on valgustamas taimi ööpäeva ringselt, siis võiks ju see anda kokku pisaval hulgal valgust?

See võib küll tunduda mugav mõte, aga paljud taimed ei rõõmusta sellise valguse üle sugugi. Ära nad küll ei sure, aga kasv on oodatust kehvem. Kõige tuntum protestija on siin jõulutäht. Tema nimelt vajab õitsema hakkamiseks valgust alla 12 tunni ööpäevas. Selle valguse peab ta sealjuures saama järjest, millele peab järgnema pidev pime aeg. Nii et kui jõulutähe ruumis süüdatakse hommikul tunniks ajaks valgus, siis minnakse tööle, päeval paistab taimele päevavalgus ning õhtul süüdatakse toas taas valgus, võib see välistada taime õide puhkemise. Jõulutäht on lühipäeva taim – sellised vajavad õitsemiseks lühikest päeva ja üsna pikka ööd, öö katkestamine segavvalgusega rikub nende elurütmi.

Aga enamusel taimedel on oluline ööpäeva rütm. Päeval valgel ajal nad toodavad suhkruid, öösel pimedas aga veavad neid suhkruid lehtedest teistesse taimeosadesse. Pimeda aja puudumine võib takistada seda laialikandmise protsessi.

Hoopis imelikku oht võib tekkida aga pideva valgustuse korral kaktustega, aga ka paksude lehtedega taimede (aaloe, turdleht) puhul. Kui pimedavõitu ruumis kipuvad nad kergesti välja venima ja pooleldi surema, siis pideva täisvalgustuse korral võivad nad hoopis surra. Nemad nimelt hangivad süsihappegaasi öösel pimedas, kasutavad seda aga päeval. Kui on pidevalt valge, ei saa nad õhulõhesid piisavalt avada ja taimed võivad seetõttu nälga jääda.

Tõnu Ploompuu, botaanik, Tallinna Ülikooli õppejõud