Töö põhineb 19. sajandi maakasutuskaartidel, mille abil tehti kindlaks aletamiseks kasutatud alad. Regulaarseks aletamiseks kasutati alasid, mis asusid järsul künkal või nõlval, taluõuest kaugel ning mille mullad olid mõõdukalt happelised.

"Seni on Eestis arvatud, et aletamine soodustab muldade leetumist, väljakurnamist ja liigivaeste metsakoosluste teket. Läbiviidud välitööd näitasid seevastu, et metsade taimkatte erinevuste põhjus on alemaade hilisem metsastumine, mitte aletamisele iseloomulikust tule kasutamine," rääkis Pille Tomson. Võrreldes aletamiseks kasutatud alasid ja ajaloolist metsamaad, ei leitud erinevusi mulla praegustes keemilistes omadustes.

Leidsime uuritud aladelt 97% mullast makroskoopilist sütt, mis näitab, et aletamine on olnud oluline tegur mulla söesisalduse kujunemisel, kirjeldas Tomson. Ehkki söe levik mullas on erinevate maakasutusviiside puhul mõnevõrra erinev, on seda siiski suure varieeruvuse tõttu raske kasutada ajaloolise aletamise kindlakstegemiseks. Küll aga on aletatud aladel võimalik leida iseloomulikke maastikuelemente, nagu künniperved, naeriaugud, laiavõralised reliktpuud, väikesed uhtorud või põllukivihunnikud.

"Kokkuvõttes on aletamise mõju maastike uurimisel seni alahinnatud, taimkattekujunemise kirjeldamisel aga pigem ülehinnatud," lõpetas Tomson.

Doktoritöö avalik kaitsmine toimub 24. oktoobril kell 11.15 maaülikooli metsamajas, Kreutzwaldi 5, ruumis 2A1. Doktoritöö juhendajad on prof R. G. H. Bunce ja prof Kalev Sepp, oponent prof Matts Lindbladh (Swedish University of Agricultural Sciences SLU, Rootsi).

Dissertatsiooniga saab tutvuda EMÜ raamatukogus. Samuti Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis DSpace.