„Viimasel ajal on kogu meie ülikoolielu pidevas muutumises, mis kahtlemata on tulnud kasuks ülikooli arengule ja mainele. Samas aga võib täheldada, et viimasel ajal on muutunud ja muutub nii palju, et see hakkab juba mõjutama meie tööd. Õppekavade pideva muutumise tõttu on meil ühtaegu eri kavade alusel õppivaid magistrante, sama seis on ka doktorantidega.

Võhikule on üsna raske selgeks teha viimaste aastate magistriõppe ja ka doktoriõppe erinevusi ning uuenduste vajalikkust. Seetõttu on ka meie lõpetajatel vaja tööandjatele selgeks teha, miks on ühel aastal lõpetanu erineva tasemega kui teisel aastal lõpetanu.

Lisaks õppele on muutunud ka ülikooli struktuur. Ei ole enam ammu kateedreid ja kadunud on ka dekaanid. Nüüd on auditooriumitest saamas klassid ja aina rohkem tuleb tudengitele meelde tuletada, et ülikoolis on õppejõud, mitte õpetajad. Seega võib järeldada, et me hakkame üha enam sarnanema gümnaasiumiga, mis siiski ei ole ülikooli jaoks edasiminek.

See on meie ülikooli väline külg, kuid muutuma on hakanud ka õppetöö tase. Erialade arv kasvab nii meie ülikoolis kui ka teistes ülikoolides, mida väikse Eesti kohta on üsna palju.

Tulemuseks on vähenenud konkurss ja üha enam tuleb endast teavitada, et tudengeid jätkuks. Seetõttu on langenud tudengite õppe- ja teadustöö tase. Ilmekaks näiteks on see, et viimasele teaduste akadeemia korraldatud konkursile ei esitatud ühtegi tööd meie ülikoolist! Eks muidugi ei ole siin probleem ainult tudengites, vaid ka juhendajates. Samas sõnavõtu veerus võis lugeda professor Kalev Sepa muret, et vajame enam professionaalsust.

Õppejõud hangib kogemusi õpetades, juhendades, teadusprojekte juhtides, artikleid kirjutades jne. Nii süveneb asjatundlikkus. Ühel hetkel võib aga märgata, et oma armastatud tööga saab üha vähem tegeleda. Aina suurema osa tööajast on hakanud täitma koosolekud, raamatupidamine, kaadri- ja rahaprobleemid ning needsamad muutumised.

Tegelikult on maaülikooli haridusning teadustase olnud hea. Näiteks EPA ajal agronoomiateaduskonna lõpetanud on saanud hakkama erinevatel elualadel. Nüüd on aga ülikooliharidusest saamas kaup – kui jaksad osta, siis ka saad. See on aga juba laiem probleem, mis ei sõltu ainult meist. Pigem tuleb siin üldise vooluga kaasa minna, et olla haridusturul arvestatav konkurent.”

Allikas: ajaleht Maaülikool 07.12.2006, Kadri Karp