Ettepaneku Jägala jõe hoiuala laiendada ja selle kaitsekorda muuta tegi keskkonnaministeeriumile Jõelähtme vallavalitsus. Ettepanekute peaeesmärk oli tagada lisakaitse piirkonnas leiduvatele nahkhiirtele ning samas loobuda Jägala jõe hoiuala senistest kaitse-eesmärkidest, milleks on lõhe, võldase ja jõesilmu ning jõgede ja ojade elupaigatüübi kaitse. Muudatuste tulemusena saaks Jägala jõel jätkata paisutamist ja hüdroenergia tootmist.
​​​​​​​

"Tuginedes keskkonnaameti analüüsile, jõudis keskkonnaministeerium järeldusele, et piirkonnas leiduvatel nahkhiirtel on olemas piisavalt toitumisalasid ning nende täiendava kaitse alla võtmine ei ole vajalik," ütles keskkonnaminister Siim Kiisler, kes allkirjastas hoiuala muutmisest keeldumise käskkirja. "Jägala jõgi on oma potentsiaalilt Eesti üks lõherikkamaid jõgesid, mistõttu ei ole põhjendatud ka senistest kaitse-eesmärkidest loobumine."

Vaid üks nahkhiireliik - tiigilendlane -, on selline, mille kaitseks loodusdirektiiv näeb ette kaitseala moodustamist. Kuid seda siiski vaid juhul, kui tegemist oleks selle liigi varje- ja pesitsuspaikadega. Neid pole aga Jägala jõe hoiualal ega selle läheduses leitud.

Muu hulgas soovis Jõelähtme vallavalitsus, et Jägala jõe hoiuala laiendataks nii, et sinna sisse jääksid Linnamäe ja Lundi paisjärved kui nahkhiirte toitumiskohad.

Ministeerium märkis, et eksperthinnangust lähtuvalt ei sõltu nahkhiirte populatsiooni suurus sellest, kas hoiualale jääb Linnamäe paisjärv praegustes mõõtmetes või taastatakse sealne looduslik jõesäng. Nahkhiirte arvukus võib loodusliku veekogu taastamisel isegi suurenda, sest looduslikud veekogud pakuvad putukatele mitmekesisemaid elupaiku.

Kokkuvõttes on ministeerium seisukohal, et praegune jõelise elupaiga kaitse ning senise kaitsekorra säilitamine on vajalik ja piisav nii siirdekaladele kui ka nahkhiirtele. Kui paisutamine lõpeb ja taastatakse jõe looduslik ilme, säilivad ka nahkhiirte liikumiskoridorid ja toidukohad.

Allikas: Keskkonnaministeeriumi pressiteade