Üks oluline mulla seisundi näitaja on kaltsiumisisaldus, millega arvestamine võimaldab lubiväetisi kasutada täpsemalt − vastavalt mulla vajadustele. Kaltsium on mullale ja taimedele sama tähtis kui näiteks inimesele, kuna mõlemal tekivad kaltsiumipuudusel terviseprobleemid. Muldade happesustki taluvad taimed vaid teatud piirini ja seetõttu on muldi vaja pidevalt lubjata, kirjutab Eesti Taimekasvatuse Instituudi agrotehnoloogia osakonna vanemteadur Valli Loide
Mulla happesusest (pH 3,9; Ca 110 mg/kg) kahjustatud odrapõld. Foto: Ahti Nurm
Eesti kuulub klimaatiliselt piirkonda, kus aurumine on aasta keskmisena sademete kogusest väiksem ja laskuva veevooga kaasneb arvestatava osa asendatavate katioonide (Ca2+, Mg2+, K+, Na+) väljaleostumine mulla ülemistest kihtidest. Muld hapestub, kui näiteks mulla neelavast kompleksist pideval väljaleostumisel eemaldunud kaltsium asendub vesinikioonidega, mida annavad keemiliste ühendite lagunemisel mullas tekkivad mitmesugused happelised ühendid. Kaltsiumi väljaleostumine on põhjustatud nii klimaatilistest tingimustest kui ka inimtegevusest. Eriti tundlikud on taimed mulla happesuse suhtes idanemisfaasis, st väga suur tähtsus taimede arengul on idanemiskeskkonnal.
Mulla happesuse kõrvaldamiseks on vaja muldi lubjata; sellega tõrjutakse vesinikioonid mulla neelavast kompleksist välja ja viiakse mulla küllastusaste taimedele soodsale tasemele. Mulla küllastusaste näitab, mitu protsenti mulla neelamismahutavusest moodustavad neeldunud alused. Kui mulla küllastusaste on madal (alla 50%), vajab muld tugevat lupjamist ja happelised väetised halvendavad tema omadusi. Enamikule kultuurtaimedest on mulla optimaalne küllastusaste 80% ja liikuvat kaltsiumi, millel on küllastusastmes täita olulisim osa, peab mineraalmuld sisaldama sel juhul vähemalt 1500 mg/kg.
Muldade lupjamine vajab jätkuvat edendamist
Eriti peaksid idanemiskeskkonnale tähelepanu pöörama otsekülvitehnoloogia kasutajad, sest väetiste kasutamine ning orgaanilise aine kuhjumine ja lagunemine tekitavad mulla ülemises kihis mitmesuguseid happeid, mis muudavad kaltsiumivaesemad mullad kiiremini ja kergemini happeliseks. Happeline keskkond on soodsaks kasvulavaks ka mitmele haigustekitajale, nt kapsanuuter ristõielistel, fusarium’id (seenhaigused) mükotoksiinide näol teraviljadel jt. Seega on muldade lupjamine ka üks integreeritud taimekaitse meetoditest ja aitab hoida keemiliste taimekaitsevahendite kasutuse vajaduse madalamana.
Miks ajal, mil nõudlus põllumaa järele üha kasvab, langeb kasutatava maa kvaliteet ja kuidas peatada ning lahendada mulla kvaliteedi langust? Vaatamata aastaid kestnud nõuannetele on muldade lupjamine küll mõnevõrra edenenud, kuid olukord põldudel on Põllumajandusuuringute Keskuse korraldatava mullaseire viimastel andmetel siiski üsna halb – muldade happesus ja selle neutraliseerimiseks vajaminev lubjakogus üha kasvab. Seire andmed kajastavad 550 000 ha toetusalust maad. Teist sama palju rohumaade näol jäävad aga uuringust välja, kuna neile toetused ei laiene. Seetõttu on tagasihoidlik ka põldude lubjatarbe määramine, mis annab infot põldude n-ö tervislikku seisundi kohta ja võimaldab lubjata vastavalt iga põllu vajadusele. Praegu saab põldude olukorrast sageli aimu sagenevatest vihjetest, et vili ei taha kasvada ning rohumaad (ja ka muud maad) on jaanipäeva paiku rebasekarva punased, vallutatuna väikese hapuoblika (mullahappesuse indikaatortaim) poolt.
Väike hapuoblikas happelisel mullal kultuurtaimi vallutamas. Fotod: Valli Loide
Mullaomaduste paranemine aitab kaasa meie elukeskkonna säilitamisele
Nagu mainitud, on üks oluline mulla seisundi näitaja selle kaltsiumisisaldus. Kaltsiumipuudus nõrgendab eelkõige taimede juurestiku arenemist, millest omakorda sõltub vee ja toitainete omastamine ning nende mulla sügavamates kihtides leiduvate varude kasutamine. Muldade lupjamisel paraneb mullas nii õhu- ja veerežiim kui ka orgaanilise aine akumulatsioon, mis omakorda aitab hoida toitaineid ja vett. Juba paranenud keskkonnas on mikrobioloogiline tegevus intensiivsem, mis samuti parandab mulla seisundit. See omakorda aitab säilitada meie elukeskkonda.
Pikka aega n-ö võlgu elamise tõttu on muldade lupjamiseks vajaminev lubjakogus kasvanud nii suureks, et vaja on otsustavat tegutsemist juba tekkinud probleemi lahendamisel. Olemasolevate andmete järgi on 550 000 hektari põllumaa lubjavajadus aastas 240 000–300 000 tonni kaltsiumkarbonaati (CaCO3), millele lisandub u 60% rohumaade arvelt; ehk siis Eesti põllu- ja rohumaade aastane lubjavajadus on kokku ligi 450 000 tonni kaltsiumkarbonaati. Kuidas tulla toime sellise lubjakoguse põllule toimetamisega, kui aastal 2017 jõudis põllule vaid 50 000–60 000 tonni? Probleem ei ole kergete killast, aga edasilükkamine teeb sellele lahenduse leidmise veelgi raskemaks.
Happeliste muldade osatähtsus põllumaadel. Allikas: Põllumajandusuuringute Keskus (2012–2017)
Allikas: Maablogi
