Eestikeelse keskhariduse andmise algusest möödub 100 aastat. Tähtpäevaseminaril Vändra gümnaasiumis said osalised ülevaate nii emakeelse koolihariduse arengust läbi sajandi kui keelekasutusest tänapäeval.
 

Nihestunud proportsioone omakeelses oskussõnavaras vaagis Vändra keskkooli vilistlasest Tartu ülikooli kirjanduse didaktika lektor, Eesti keele kaitse ühingu juhatuse aseesimees Reet Vääri.
 

Reet Vääri, miks valisite oma ettekande teemaks just nihestunud omakeelse oskussõnavara?

Eesti keelemündil on kaks poolt: kirjakeel ja sotsiolingvistilised elemendid, milleks on erinevate sotsiaalsete gruppide keel, kõnekeel, släng, argoo, sealhulgas anglitsismid, estinglish ja muud.

Kuidas neid ikkagi ühtlustada, missuguseid grammatilisi vorme, sõnavara ja väljendeid kasutada ja kas üldse väärib midagi neist sotsiolingvistilistest elementidest kasutusele võtta? Need on küsimused, millele peab senisest rohkem tähelepanu pöörama, enne kui on hilja ja toorkeelendid juurdunud.

Õnneks on arutelud kirjakeele üle taas ellu ärganud.
 

Nagu ütlesite, süveneb eesti keelekasutuses estinglish. Mis see on?

Estinglish kuulub sotsiolingvistiliste keeleelementide hulka ja seda iseloomustab mugandus eesti ja inglise keelest. See on väga halb keelekasutus, sest ta ei lähtu ei eesti ega inglise keele sisemisest loogikast, vaid ainult tsitaatsõnadest ja toorväljenditest – seega ei liha ega kala, ei korrektne eesti ega inglise keel.

Niisuguse risustatud keelekasutuse pärast muretsevad koolides nii eesti kui inglise keele õpetajad, sest väärad ingliskeelsed väljendid kinnistuvad ning hilisem ümberõpe on väga vaevaline, mõnikord koguni võimatu.

Eesti keelde on tulnud näiteks: boyfriend, girlfriend; show-bisnise promoüritus; jäid afterparty’le hiljaks; tema endine macho-image on PR kaalutlustel asendunud hetkel in oleva paipoisi-look’iga; reality show teeb edusamme; mine järgmisele level’ile, vaata backroom’i ja kogu refresh’i, saad member’iks.

Äärmine nihestatus keeles ilmneb eriti popmuusikas, firmade, äriettevõtete nimedes ja nimetustes, arvutikeeles. Slängi kohtab liigagi tihti poliitikute, majandustegelaste ja ajakirjanike keelekasutuses.

Olete leidnud Viljandi maagümnaasiumi õpilaste suulise keelekasutuse uurimusest sõnu, mida võiks eesti keelde tuua. Milliseid sõnu?

Sõnu, mis märgivad uusi tegevusalasid: scanner, skaneerima, skännima – dokumente ja pilte arvutisse tõmbama. Või messenger – välksideprogrammi teade, fan club – austajate klubi, second-hand’i kauplus – kasutatud riiete kauplus. Need sõnad rikastavad keelt, kuid vajavad eesti keelele omast kirjaviisi, hääldust ja ortograafiat.

Samas ei rikasta keelt näiteks story või stoori, sest meil on kasutuses oma head sõnad lugu või jutt. Head pole ka drink (jook, segu), point (iva, tuum), all right (hästi, olgu) või OK, okey, okei (hästi, olgu).

Kui neist siiski midagi üle võtta, vajavad ka need eesti keelele omast kirjaviisi, hääldust ja ortograafiat.
 

Tsiteerisite keeleteadlast Eduard Väärit, kelle sõnutsi on maailm pidevas muutumises ja ühe trendi või keele orjaks muutumisel võib juhtuda keelekatastroof. Kas see hoiatus on omal kohal tänapäevalgi?

Oht püsib, eesti keel vajab kaitset. Iga eestlane peaks endale aru andma, et eesti keel on maailmas ainulaadne ja selle keele korrektne valdamine on suur rikkus.

Tipptasemel kirjakeeleoskus on hädavajalik niihästi poliitikutele, ametnikele kui kõigile, kelle töö on seotud avaliku sfääriga. Teadlik ja järjekindel tähelepanu korrektsele kirjakeelele peaks olema iga eesti keele kasutaja kuldreegel.

Minu abikaasa Eduard Vääri (26.06.1926 – 17.05.2005) oli Tartu ülikooli läänemere-soome keelte professor, liivi keele uurija, eesti keele õpikute ja võõrsõnade leksikoni autor. Ta asutas Eesti keele kaitse ühingu ja selle kogumiku Keelekaitsja. Ma olin õpingute ajal tema üliõpilane, ta juhendas mu liivi keele diplomitööd. Keelematkad Liivimaale tõidki kaasa meie abielu.