Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt. Kirikukalendri püha Jüri on tänini oluline kunsti ja kirjanduse inspireerija, lohetapja, keda on peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle.

Jüripäev on Eestisse tulnud nii lääne- kui idakiriku kaudu ja sisaldab mitmete ümberkaudsete rahvastega sarnaseid jooni. Oma mitmekesisuses oli see suuremaid ja olulisemaid aastaringi pühi veel 20. sajandi alguse rahvakalendris. Võimsalt on ta endasse sulatanud lähedaste tähtpäevade kombestikku ja uskumusi (künni- ja karjalaskepäev). Jüripäeva muutsid eriliseks maagilised kombed, millega tagati tervis, talu edenemine ja tõrjuti tumedaid jõude, õnnetusi, metsloomi jmt. Tingimata tehti jürituld.

Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha ning olulisim päev huntide tõrjumiseks. Uskumuse järgi sidus huntide patroon püha Jüri jüripäeval huntide suu kinni – nad ei rünnanud koduloomi.

Veel 19. sajandil oli jüripäev mõisaga teenistuslepingute lõppemise ehk kolimise päev.

Jüripäeval peeti mitmel pool naiste- ja meestepühi. Setumaal Värskas on jüripäev kalmistupäev ja külapüha, kuid seda tähistatakse seal vana kalendri järgi ehk 6. mail.

Tänapäeval on jüripäev koristuspäev, skautide ja gaidide suurlaagri päev (püha Jüri, õilis rüütel, on skautluse kaitsepühak, skaudid aga - tänapäeva rüütlid. Iga kord toimub nende jüripäevaüritus erinevas Eestimaa paigas, et õppida tundma oma kodumaad). Paljudes kohtades on see jüripäevajooksu aeg, mida algatavad koolid ja seltsid, Tartus aga näiteks Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts.

Jüripäev kuulub tänini koolis tähistatavate kalendripühade hulka.

Naistepüha. Lüpsikute turrutamine

Kirde-Eestis säilis 20. sajandi alguskümnenditeni eriline naistepüha ehk lüpsikute turrutamine. Abielus külanaised kogunesid kas kõrtsi või kuhugi mujale. Peo huvitavamaid osi oli suures puutünnis võitegemise jäljendamine: segati kujuteldavat võid ja loeti võisõnu. Üldiselt oli pidu omalaadne vastuvõtu- ja liitmisriitus, sest sinna kutsuti eelmisel aastal abiellunud noorikud. Uustulnukad pidid tihtilugu teistele joogi välja tegema. Peotoidud varuti varem ja toodi ühiselt kohale. Kimbutati mehi, kes sattusid kogemata peopaika.

Meestepüha

Kirde-Eestis oli jüripäev ühtaegu meestepüha, mille peamiseks sihiks oli karjase ametisse pühitsemine. Tegemist oli sealkandis omal ajal ülimalt tähtsa isikuga - küla poolt valitud vanema kogemustega mehega. Ida-Eestis palgati karjane terve küla ühiskarja jaoks. Pärimusest on teada kehutavaid lugusid nõidkarjustest ja nendevahelistest tülidest. Igatahes pidi ta oskama karja-, ussi- ja hundisõnu, samuti muid maagilisi kunste.

Töökeelud

Keelatud oli külaskäimine. Et oli tegemist kriitilise ajaga karja, põllu ja inimeste edasise käekäigu suhtes, siis - nagu sellistel päevadel ikka - olid külaskäigud välistatud ja neist peljati otsest kahju. Kõike oli kerge ära nõiduda ja kahjustada. Kõik esemed, mida koju toodi või sealt välja viidi, andsid selleks võimaluse, samuti nagu võõrastega rääkimine, sõnaline kontakt.

Toidu ja esemete laenamine või majast välja andmine tähendas ühtaegu, et nii on see kogu aasta jooksul.

Põllutööd olid keelatud, puude ja okste koju toomine samuti - muidu tulevad maod koju.

Paiguti oli keelatud õmblemine ja eriti kudumine, et vältida kahjurite rünnakut taimedele.

Kolistamine ja paugutamine kodu lähedal, puudelõhkumine, samuti pesupesemine – see meelitaks pikset ligi.

Tuli vara tõusta ja tulevalguseta magama minna.

Jürituli

19. sajandil tehti tihti tuld juba enne jüripäeva, mis tähendas ühtaegu hundi silmade põletamist. Sama tähendus oli jüritulelgi. Jüritulle ohverdati, väljalastud kari aeti päripäeva jürisuitsust läbi. Lõkkes põletati risu ja rämpsu. 20. sajandi alguses ja teisel poolel mälestati jüritulega vahel ka jüripäeva ülestõusu.

Karjamaagia

Oluline oli peletada eemale metsloomad, vältida karja kadumist, tagada neile tervis ja hoida kari koos. Metsloomi peletati lõkke ja mitmete maagiliste kommetega nagu aiateivaste jm esemete kokku sidumisega (nende lõuad jäävad suletuks); ka lüpsti sümboolselt aiateibaid ja loeti seda tehes piimaloitse.

Karjavits tuli koju tuua ja õhtul räästasse torgata, kus see püsis kogu suve. Selline käitumine tagas karjaõnne. Karjavitsa (või üldse okste) murdmine ja lõikamine oli sel päeval keelatud, sest murdmine kandus üle loomadele. Niisiis varuti vits eelmisel päeval või paar päeva varem. Ülepea oli esimene karjavits oluline maagiline ese, millega tuli ettevaatlikult toimida, sellega ei võinud asjatult loomi lüüa jne.

Maagilistest nõiakommetest oli tuntud näiteks varahommikune karja jälgede pööramine kodu poole ja leitud hundijälgede pööramine metsa suunas. Selle maagilise teoga mõjutati mõlemaid soovitud suunas liikuma.

Laudaläve alla asetati mõni raudese, et loomade jalad ja nad ise püsiksid terved ja et nad oleksid kiskjate eest kaitstud. Läve alla või karjateele asetati veel mõnel pool muna, seda on koguni üle karja visatud. Muna katkiminek ennustas karjakahju.

Oluline oli ümber karja käimine (ehk karja piiramine), et see püsiks suvel koos.

Hunditõrje

Huntide patroon on püha Jüri. Uskumuse järgi viskas ta huntidele taevast toitu või mõnes piirkonnas pilvetükke. Pilvetükid olid inimestele ja kõigile teistele loomadele peale huntide mürgised või ajasid nad hulluks. Muistendites satub mõnikord külamees nägema huntide toitmist ja haarab ühe osa endale. Enamasti märkab püha Jüri piilujat ja hüüab huntidele: Teie osa on seal!

Lisaks usuti, et püha Jüri seob või lukustab jüripäevast mihklipäevani hundi suu koduloomade suhtes. Ka loitsudes pöördutakse just sellise palvega püha Jüri poole.

Huntide tõrjumiseks pöörati veel hundijälgi ümber ja suunati neid metsa poole, paugutati püsse ja tehti kära nende sümboolseks peletamiseks. Õmmeldi, sest igasugused nõelumistööd tähendasid maagilist hundisilmade torkimist.

Piimanõidus

Jüripäeva varahommikul käisid perenaised piima nõidumas. Seda tuli teha enne päikesetõusu ja salaja. Toiming, mida nähti pealt, võis pöörduda pere kahjuks, ka võis pealtnägija seda muuta soovimatus suunas. Piima on loitsitud kõrgemalt kohalt või puu otsast, soovides endale naaberkülade või teiste talude piimaõnne. Üks arhailisi piimanõidusi oli kadapõõsaste või aia jäljendav lüpsmine – sellest pidi tulema lehmadele palju rammusat piima.

Hobuste püha

Jüripäev kui hobuste püha on laienenud Eestisse ilmselt slaavlastelt ja on üsna levinud idakiriku aladel.

Põllutööde alustamine

toimus sümboolselt, peamine oli viia põllule esimene sõnnikukoorem, künda esimene vagu, vaadata üle oras. Kui seda polnud muidugi juba mõnel varasemal pühal tehtud. Valmistati ette kapsamaa. Üldiselt pühade ajal tööd ei tehtud.

Linnulaastude toomine

Jüripäeval on mõnel pool toodud sülega laaste tuppa, et leida suvel palju linnupesi. See komme on rohkem seotud muude kevadiste pühadega, näiteks maarjapäevaga.

Haiguste ennetamine

Kukerpalli laskmine välistab seljavalu. Varahommikune näopesemine tagab kena väljanägemise. Nägu soovitati pesta konnakudu, kasemahla, allikavee, lume või muuga, siis ei tule tedretähne ega vistrikke ja päike ei hakka liiga palju peale.

Kolimine

Veel 19. sajandil telliti endale teenijad ja sulased sagedamini jüripäevast mihklipäevani ja selle tõttu oli sel päeval kolimist küllaga. Pärisorjuse päevil tähendas see, et kolisid talupojad, kellele mõis ütles koha üles. Kompsude ja koduloomadega kolimist on kujutanud baltisaksa kunstnikud, selle traagikast saab aimu eesti varasemast kirjandusest.

Uues kohas kutsuti mõnikord saabunud suilisi kõrtsi, üldiselt aga kulus see päev uue kohaga tutvumiseks.

Karjane

Esimesel karjapäeval õnnistati karjaga koju saabuv karjane kastmisega sisse ja kingiti talle muna. Karjane pidi sel päeval olema ettevaatlik, sest kõik, mis juhtus temaga, see tabas ka loomi.

Õigeusu jüripäev (6. mai)

Kirikus pühitsetud vesi ja pajuvitsad toodi koju, piserdati loomi pühitsetud veega. Üldiselt oli tavaks panna karja heaks ikooni ette küünal ja paluda karjaõnnistust. Ka lihavõttemune on kantud ümber karja. Võimaluse korral kutsuti papp loomade väljalaskmise juurde. Igal juhul kandis peremees ikooni ümber karja.

Näiteks Värskas Jüri kiriku juures on tavaks pärast surnuaia külastamist ja haudadel söömist kirmaski pidamine. Kogunetakse kiigeplatsile kiikuma, laulma, mängima, lõõtspilli järgi tantsima, jutlema. Maitstakse sõira ja pühadejooki. Värskasse koguneb jüripäeval lauljaid mitmest kandist, alati on kohal ka kohalik leelokoor "Leiko" Veera Hirsiku juhendamisel ja teised kuulsad lauluemad.

Näiteks 2001. aasta Värska jüripäeva kohta kirjutatakse:

Värska asula on alguse saanud Petseri kloostri osakonnast - mungad elasid siin ja varustasid kloostrit kaupadega, mis saabusid siia laevadel, samuti marjade ja seentega, mida kohalikes metsades leidus rohkesti. Alates 1759. a asutati abikloostri asemele kogudus kohalike eestlaste (setude) jaoks, ehitati esimene puust kirik ja määrati ka eesti preester. Sajandeid on Värskas peetud kohaliku pühaku püha Jüri (Suurkannataja Georgiuse) mälestuspäeva 6. mail (23.aprillil) vana kalendri järgi. Alates 1922. a on sellel päeval regulaarselt kogudust külastanud ka piiskop.

2001. aastal oli jüripäev eriline: peale oma metropoliidi ja Lõuna-Eesti kohalike vaimulike osalesid pidustustel ka vaimulik Hispaaniast – isa Dimitrios Madriidist - ja vaimulikud ning kirikukoor Soomest Helsingi kogudusest. Sel aastal toimus jüripäeval Värskas ka Soome ja Eesti õigeusu noorteliitude ühine laager, kus õpiti üksteist tundma, saadi osa kirikutarkustest, lauldi ühiselt ja tunti lihtsalt rõõmu koosolemisest. (Noorteliitu kuuluvad 14-35. a noored, kes on õigeusu koguduse liikmed). Ka Värska kirikus kõlas laul sel aastal eesti, vene, soome, kreeka, prantsuse, inglise, araabia, rootsi ja teistes keeltes. Preester ANDREAS Värskast.

Kunsti kohta kirjutab Jüri Kuuskemaa:

Meil Tallinnas oli Toompeal (rüütlite?) Püha Jüri ordu, Toomkirikus ja Nigulistes Püha Jüri kabelid, altaritest rääkimata. Kui aastal 1513 koostati klaasijate, maalrite ja puuvoolijate ameti põhimäärus, siis nähti ette: kes tahab ametis meistriks saada, peab meistritöö teema valima kolme hulgast: Meie Armas Neitsi troonil, Veroonika rätt või Püha Jüri valgel hobusel. Ka kodanikumajade trepiesistel tuli ette kiviplaate Püha Jüri kujutisega. Meister Reinken tegi ühe seesuguse isegi Riia Mustpeade majale. Meil on Mündi tänav 4 fassaadil Püha Jüriga etikuplaadi osa, millel vaga rüütel lohele surmahoopi andmas. Ja Kiek in de Kökis võime näha Jüri odapistjana Mustpeade kirikupingi leenil.

Taive Särg jüripäeva lauludest

Jüripäevaks spetsiaalseid laule ei olnud, kuid Kirde-Eestis peetaval naistepeol, mida nimetati lüpsikute turrutamiseks, kasutati Võitegemise laulu. Abielunaised kogunesid kokku ning jäljendades puumõlade ja pulkadega suuremas puunõus võitegemist, laulsid vastavat laulu. Tegevusel oli maagiline otstarve.

Põhja-Eestis tuntakse Jüri nimega seotud regivärsilist laulu (tüübinimetusega "Jüril taskus taevavõtmed"), mida olevat võib-olla jüripäeval lauldud ? miks, mis kombega seotuna või millise viisiga, pole teada.

Näide Võitegemise laulust

Mida mujal tehakse

Läänemeresoomlastel on selle aja paiku maahingamispäev, mis tähendab maasse puutumise keeldu.

Püha Jüri on Inglismaa kaitsepühak. Püha Jüri on väga sage lihavõtte- ja jõuluetenduste tegelane. Norfolkis toimub protsessioon, millesse kuulub ka kostümeeritud lohe. Pidutsetakse paljudes linnades. Erilised maskeeritute etendused on vana traditsioon. Dramaatilise etenduse käigus tapetakse kangelane, kelle äratab ellu arst. Mõnigi kord saab peategelane uuesti surma. Taassündi kujutavate etendustega tähistatakse aastaaegade vaheldusmist, eeskätt jõulude ja kevade saabumist. Levinud tegelaseks on neis näidendeis lohe. Sarnased etendused on tuntud ka Iirimaal, kus neid esitatakse jõulude ja lihavõtete ajal. Seal on tegelasteks tihti veel Mooramaa kuningas, doktor, kurat ja palju teisi kujusid, kelle ümber keerleb lihtsa riimnäidendi sündmustik. Etendused on tänini üsna populaarsed. Kellel on asja vastu huvi, see võib otsida lähemat informatsiooni veebist.

http://www.folkplay.info/index.htm

Püha Jüri

Märter ja Inglismaa patroon, kelle kultus oli levinud juba kristluse algusajal, on tunnustatud ida- ja läänekiriku poolt. Tema kohta on teada ohtralt imetegusid ja legende, mille ajalooline algupära on kaheldav. Püha Jüri on legendi järgi kolm korda surmatud, lõigatud väikesteks tükkideks, maetud sügavale maa alla, kuid tõusnud jumala väe läbi tervena üles. Lisaks kõnelevad legendid vägede peatamistest, lehtivatest sauadest, surnute elustamistest ja paljudest muudest imetegudest. Kaasajal on tema imetegudest tuntuim lohemao tapmine ja printsessi vabastamine, mille teemadel on uusima ajani kirjutatud raamatuid ja loodud näidendeid. Lohemadu on peetud saatana ja printsessi kiriku sümboliks, mistõttu lohetapmine on erakordselt sügava tähendusega.

Süürias, Mesopotaamias, Egiptuses ja Tessaloonikas olid temale juba 4. sajandil pühendatud kirikud.

Püha Jüri elukäik on ajalooliselt raskesti jälgitav. Arvatavasti on ta sündinud Väike-Aasias, kus ta isa olnud kuulus sõjamees. Vanemad surid varakult, temastki sai isa jälgedes sõjamees keiser Diocletianuse armees. Vapra mehena leidis ta suurt lugupidamist, kui sattus kristlasena Diocletianuse kohtu ette. Ta keeldus keisri soosingust, jäi oma usule kindlaks ja suri märtrina 303. aastal. Tema usukindlust nähes hakkas keisrinna Alexandra kristlaseks.

On säilinud palju pärimusi ta rüütellikkusest ja vaprusest. Temanimelisi ordeneid on paljudel maadel, ta on sõjameeste kaitsepühak, oma nime tõttu (Georgius tähendab maaharijat) on ta põllunduse patroon, hobuste ja teiste kariloomade kaitsja. Teda austati hospidalide pühakuna. Ikonograafiliselt kujutatakse teda sõdurina, hobusega või jalgsi, võitlemas lohega. Atribuutideks on punase ristiga valge lipp, kilp ja mõõk.

Legend püha Jürist ja lohest

Enimlevinud on Kuldlegendis avaldatud versioon. Liibüas Selena linna lähedal hoidis kogu ümbruskonda hirmu all lohe. Tema urg muutus sooks, hingeõhk mürgitas elusolendeid ja tõi neile katku. Eluka rahustamiseks anti talle iga päev kaks lammast ohvriks. Kui lambad otsa lõppesid, hakati ohverdama loosiga valitud inimesi. Kord langes loos kuninga väikesele tütrele. Ehkki kuningas püüdis teda kõigiti välja osta, langetati otsus, et loosimine oli õiglane ja saadeti pruudina riietatud tütarlaps lohe juurde sohu. Möödaratsutav püha Jüri päris tüdrukult, kuhu ta läheb, ja otsustas vastust kuulnult lohega võidelda. Teinud ristimärgi, sööstis ta lohele vastu ja alistas eluka. Palunud neiult vöö, sidus ta selle lohele kaela ja nii võis neiu koletise kui lamba viia, kuhu soovis.

Linna saabudes keeldus püha Jüri kõigist tasudest, nõudes vastutasuks lohe pea raiumise eest üksnes, et linnarahvas laseks end ristida. Kuningas tahtis talle kinkida pool kuningriiki, kuid püha Jüri keeldus, ratsutades edasi kirikuid kaitsma.

12. sajandi hauakivil kujutatakse printsessi lohe haardes, tema kõrval seisab abt, kes õnnistab päästjat.

Mürgine maa

Enne jüripäeva (enne esimest äikest) peeti maad mürgiseks, mistõttu sinna polnud lubatud istuda. Esimesel karjapäeval oli samuti keelatud maha või kivile istumine, et vältida kahjulikku mõju karjasele ja tema kaudu ka karjale.

Jüripäevauss

Üheks tõhusamaks inimeste ja loomade ravimiks oli jüripäevane (või jüripäeva-eelne) rästik, maamürkide ja väe kandja. Enne-jüripäevane uss kuivatati ära, temast valmistati ussiviina või -õli, ka -tuhka, mida anti loomadele või inimestele haiguse puhul.

http://www.miksike.ee/lisa/Pidu/Juripaev/juri.htm

Allikas: BERTA - Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas