Järgnev kirjutis on on vahendatud ajalehest Sakala:

Polli Aiandusuuringute Keskuse vanemteadur Edgar Haak saab 27. novembril 75-aastaseks, sellest 50 aastat on ta elanud ja töötanud Polli katsebaasis.
 

Vanemteadur Edgar Haak, mida te praegu uurite?

Teen katseid uute külmakindlamate nõrgakasvuliste õunapuualustega, mis on aretatud Venemaal, Lätis, Saksamaal ja Moldaavias. On vaja välja selgitada, missugused neist nii viljakuselt kui vastupidavuselt meie tingimustesse kõige paremini sobivad. Katsed on meil Läti, Leedu ja Valgevenega ühised.
 

Nõrgakasvulisteks nimetatakse neid, millel on nõrgad juured. Puukesed vajavad tugesid. See on tülikas ja kulukas töö, kuid puud hakkavad vilja kandma varakult, juba kolmandal aastal. Kui neid istutada tihedalt, vahedega neli korda kaks meetrit, mahub samale pinnale neli korda rohkem puid, võrreldes tugevakasvulistega. Ühe puu saak on küll väiksem, kuid hektarisaak kujuneb suuremaks ja viljad on ilusad.
 

Polli alustas madaltihedate aedadega tegelemist viimaste hulgas, sest olime ettevaatlikud. Omal ajal katsetas neid Polli teadlane Jakob Palk, kuid need ei pidanud meie külmadele vastu.

Mida saate seniste katsete põhjal öelda?

Mulle tundub, et meie tingimustes on kõige külmakindlamad Kesk-Venemaal Mitšurinskis aretatud alused.

Viimasel seitsmel aastal olen tegelnud ka astelpaju väetamise probleemidega. Astelpaju kohta polnud teada, mida ta kasvuks vajab ja kas üldse vajab. Tal on juuremügarad ja nagu liblikõielisedki varustab ta end õhulämmastikuga. Kirgiisias ja selle ümbruses kasvab ta ju metsikult. Katsed on näidanud, et astelpaju ei vaja fosfor- ja kaaliväetisi, lämmastikku pole me proovinudki talle anda. Need katsed on nüüdseks lõppenud.

Selle kultuuri puhul on kõige raskemad koristamine ja turustamine.
 

Käisin äsja Saksamaal Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal, kus ühes majandis kasvab astelpaju 90 hektaril. Sakslased lõikavad oksad koos marjadega maha, viivad külmhoonesse, kus neid hoitakse viis-kuus tundi 30-40 miinuskraadi juures ning seejärel raputatakse. Pärast tuulamist viiakse marjad väiksema külma kätte.

Paistab, et ega meilgi teist teed ole. See nõuab meilt teistsugust koristustehnoloogiat, külmutuskambreid ja raputamisliini. Tootjad juba ajavad asja. Viisime Pärnu kalakülmutusfirmasse prooviks mõne kastitäie oksi. Tulemus pole veel teada.
 

Kas õunapuualustega tegelete sellest ajast, mil te pole enam katsejaama juhataja?

Olen tegelnud põhiliselt õunapuuaedade agrotehnikaga. Olen ka aluseid uurinud, kuid varem olid uurimise all niinimetatud tavalised õunapuud.

Aastakümneid tagasi pooldati õunapuuvahede mustaks harimist, et heintaimede ja viljapuujuurte vahel ei tekiks toitainete ja mullaniiskuse kasutamises konkurentsi. Viimasel ajal on igal pool, ka Pollis mindud üle kultuurrohukamarale. Konkurents viiakse miinimumini rohu sagedase niitmisega. Kui see jäetaks niitmata, saaks õunasaak mõningal määral kannatada.

Mul on olnud mitu pikaajalist katsete seeriat õunapuude istutamiseelse sügavväetamise asjus. Mõttekas on anda õunapuudele istutamise ajal moonakott kaasa: terve aed saab kas sõnnikut või mineraalväetisi või kõike korraga. Esialgu ei vaja niimoodi rajatud õunaaed midagi peale lämmastikväetise.
 

Varem teada meetod sai meil lihtsalt järele proovitud ja selle headus leidis kinnitamist.

Kust te pärit olete?

Võrumaalt Sõmerpalu vallast. Mu vanemad oli renditalupidajad ning olid seetõttu sunnitud rändama. Üles kasvasin Põlvamaal Valgjärvel, mis on ilus koht. Koolis käisin Otepääl, kus on veel rohkem ilu.
 

Valisin erialaks aianduse. 1954. aastal sattusin Polli praktikale. Puuviljandus meeldis mulle, mind märgati ja kutsuti siia tööle. Sel ajal oli Polli Teaduste Akadeemia taimekasvatusinstituudi filiaal.

Põllumajandusakadeemia lõpetamise järel saadeti mind hoopis Keila rajooni Vasalemma traktorijaama piirkonna vaesesse Kalevi kolhoosi, nagu siis öeldi, laia profiiliga põllumajandusspetsialistiks. 1956. aasta sügisel taheti mind panna koguni sellesama kolhoosi esimeheks. Õnneks vabanes samal ajal Pollis taas teadlase koht ning seda pakuti mulle.

Niisiis olete Pollis elanud ja töötanud 50 aastat.

Jah, detsembris saab 50 aastat täis sellest ajast, kui päriselt Polli tulin. Ma arvan, et see on 75 eluaastaga võrreldes palju tähtsam juubel.

Algul hakkasin tegelema marjakultuuride sordiuurimise ja -aretusega, sama ala peal oli Johannes Parksepp. Jagasime omavahel töö nii, et minu vaatevälja jäi marjakasvatuse agrotehnika. Tegelesin sellega paar aastat. Seejärel suunati mind Karja katsepunkti õuna- ja pirnipuusorte uurima. Sealt läksin aspirantuuri, oma katsed tegin aga Pollis.

Mu kandidaaditöö teema oli «Vahekultuuride mõju noortele viljapuudele» ehk mida viljapuude reavahedes võiks kasvatada. Pakkusin juurvilja, mis nõuab rohkem niiskust suve teisel poolel. Juba siis selgus, et sagedase niitmise korral võib reavahedes kasvada ka hein.

Viimasel ajal reavahedes kultuure kasvatada ei soovitata.
 

Millal asusite Polli katsebaasi juhtima?

1968. aastal, kui doktor Aleksander Siimon enam haiguse tõttu seda tööd teha ei saanud. Koos filiaali juhataja kohustustega tuli ka instituudi puuviljandusosakonna juhataja koht. Siis mõtlesin, et sain selle töö ajutiselt, kuni sobivam leitakse. Aga olin Polli katsebaasi juhataja 23 aastat ja osakonnajuhataja 26 aastat.

Missuguse hinnangu te sellele ajale annate?

Täitsin oma kohustusi nii hästi, kui oskasin.

Polli oli siis tihtipeale nii taime- kui loomakasvatuses sotsialistliku võistluse võitja. Lehmi oli paarisaja piires ja töötajaid kokku 130.
 

Sissetulek oli päris hea. Ehitasime laboratooriumihoone ning sellega said kõik teadustöötajad endale valged ja avarad ruumid. Nüüdseks on aknad vahetatud ja hoone soojustatud. Rajasime õunahoidla, mida kasutatakse tänini, selle renoveerimine seisab ees.

Aedu oli paarilsajal hektaril, neist on praegu veerand järel. Ma ei pea seda kaotuseks. Meie ülesanne pole puuvilja kasvatada, vaid teha teaduslikku uurimistööd, kusjuures toodang on selle tegevuse kõrvalsaadus. Praegune suunitlus on õigem.
 

1992. aastal tehti Pollist riiklik katsejaam, mis allus Põllumajandusministeeriumile, teaduse pool jäi maaviljelusinstituudile. Tingimused olid selleks ajaks kõvasti muutunud ning majand hakkas põhja käima. Võlg muudkui kasvas.

Teadlastel tekkis küsimus, kas olla või mitte olla, sest ilma baasita ei saa midagi uurida. Allakäik kestis kolm aastat. Õnneks tundis põllumajandusülikool eesotsas rektor Mait Klaasseniga meie vastu huvi. Ülikooli koosseisus oleme 1995. aastast. Siis kuulutati välja pankrot ning loomad ja hooned müüdi maha.

Ühe lüpsikarjalauda omandasid meie endised töötajad, see on praegune osaühing Sallasto. Keskuse laut on aga tühi, mullikalaudal katus sisse langenud ja sõnnikuhoidla hävinenud.

Kuidas te seda kõike pealt vaatasite?

Õnneks polnud ma sel ajal enam direktor, olin sellest ametist 1991. aastast prii. Aga süda oli selletagi raske: palju veeti ju võileivahinna eest laiali, kuid võlgadest ikka lahti ei saadud. Ülikool kosis Polli koos võlgadega. Nüüdseks on võlad klaaritud ja Pollil jälle jalad üsna kõvasti maas.

Kuidas sobib teile poole kohaga töö?

Mul on, jah, võimalus töötada pooli päevi ja see on väga meeldiv, kusjuures detsembris ja jaanuaris ma ei tööta, olen lihtsalt kodus.
 

Minu peres kasvas kolm last. Praegu on mul kuus lapselast ja üks lapselapselaps. Nad elavad kaugemal.