Maailma Looduse Fond (WWF) ja ta partnerid üle Euroopa - Eestist Eestimaa Looduse Fond (ELF) - avalikustasid 16. novembril uuringu, kui tähtsaks peavad Euroopa Liidu (EL) liikmesmaad looduskaitset. See on esimene kord, kui üle-euroopaliselt uuritakse EL loodusliku mitmekesisuse säilitamise nurgakivi - Natura 2000 võrgustikku, mis hetkeseisuga katab 18% Euroopa maismaast. Uuringus osalesid 19 organisatsiooni esindavad 80 eksperti 29 maalt (EL 25 liikmesmaad, Rumeenia, Bulgaaria, Horvaatia ja Türgi). Üldhinnang tehtule on positiivne. Kõige paremini läheb Saksamaal, kuid ka Eesti koos Leedu ja Hollandiga on tipus. Kõige halvemini on hakkama saanud Küpros, Kreeka ja Belgia.
 

Raportit saab lugeda aadressil:

http://www.wwf.de/fileadmin/fm-wwf/pdf_neu/Brochure_N2K_4_pager_2006.pdf

ELFi looduskaitsespetsialist ja WWFi töörühma liige Eerik Leibak: ”Iga uuringu tulemused, eriti pingerida sõltuvad alati lähteülesandest või küsimustikust. Kui raporti küsimustik oleks keskendunud sellele, kuidas Natura-võrgustikku on liikmesmaades ellu rakendatud, jäänuks Eesti kardetavasti keskpärasele positsioonile. Käesoleva raporti koostamiseks esitatud küsimused keskenduvad aga sellele, mida on liikmesriikides tehtud või kavas ette võtta. Sellest aspektist lähtuvalt on Eesti edukas positsioon igati õigustatud.”

EL institutsioonid ja peaaegu kõigi EL liikmesmaade valitsused on kinnitanud enda pühendumist selle kaitsele, mis on veel Euroopa loodusest alles. Natura 2000 näitab, kas ja millised valitsused on liikunud sõnadelt tegudele. Hindamaks valitsuste tõsiseltvõetavust antud asjas, analüüsis WWF, mida on Euroopa valitsused ette võtnud või võtmas seoses järgmiste tegevustega:
a) rahvusliku (siseriikliku) seadustiku harmoniseerimisega Euroopa Liidu seadusandlusega,
b) Natura-alade määratlemise ja väljavalimisega,
c) rahaliste vahendite tagamisega alade ja liikide kaitseks ning majandamiseks,
d) alade ja liikide tulemusliku majandamisega, tagamaks neid mõjutavate ja mõjutada võivate kavade ja projektide jätkusuutlikkuse,
e) elupaikade ja liikide seirega,
f) avalikkuse ja huvirühmade (eriti maaomanikke) teavitamisega, et need veenduksid, et Natura 2000 ei välista (senist tüüpi) maakasutust, kuid eeldab selle jätkamist säästval (jätkusuutlikul) moel, tagamaks ohustatud liikide säilimise.
Eesti üldiselt heale tööle heidab varju Eesti ametkondade nõrgaks jääv teadlikkus Natura nõuetest ja omaette nõrk koht on ka kommunikatsioon. 2004. aasta kevadtalvel puudulikult ja kiirustamisi läbiviidud Natura-avalikustamisprotsess on jätnud paljud maaomanikud siiani segadusse, mida Natura-ala endast kujutab ning mislaadi piirangud seal toimivad. Eerik Leibak: ”Võhiklikkust kohtab paraku kõrge riikliku tasandini välja, näiteks eelmisel nädalal Saare maavanema avalduses laevaliiklustrasside “vabastamiseks” Naturast. Ka vastne keskkonnaminister kipub siiani kõnelema Natura- eelvalikualadest, ehkki Eesti valis need välja ja esitas Euroopa Komisjonile juba kevadel 2004. Siiani pole aga midagi kuulda olnud nn. järelvalikualade avalikustamisest (Eesti peab nagu teisedki liikmesmaad esitama mitmete elupaikade osas Natura-võrgustikku veel täiendavaid alasid); loodetavasti ei suruta seda protsessi taas kolmele nädalale, nagu juhtus kaks aastat tagasi. Eesti keskkonnaministeerium on teadvustanud, et Natura 2000 protsess ei ole eesmärk omaette, vaid üks olulisi vahendeid looduse mitmekesisuse kaitsel (sh rahvusvaheliselt võetud kohustuste täitmisel). Näiteks Euroopa Liidu tasandi suhtlemises on Eesti mitmel korral toetanud ettepanekuid muuta mõned (sh Naturat puudutavad) eelnõud loodusväärtusi arvestavamaks. Jääb loota, et samalaadne suhtumine edeneb ka koduste asjade ellurakendamise puhul.”

Lisainfo: Eerik Leibak, Eestimaa Looduse Fondi loodukaitsespetsialist, tel 5382 8851.