Eesti Looduse jaanuarinumber
Eesti Looduse jaanuarinumbri kaanel köidab pilku tutt-tihane
Härmas oksal veidi murelikuna tunduvast tutt-tihasest on teinud ülesvõtte Karl Adami; pildi juurde kuulub fotograafi enda kirjutatud kaanelugu "Valuga metsatihastele vastu", kus on juttu põhiliselt sellest, kuidas uhke peaehtega pisike lind talve üle elab.
Kaaneloo eel ja sõnumikülgede järel vastavad toimetuse küsimusele "Mida on andnud Eesti rahvusmaastikud?" aasta loodusesõbraks valitud rännukaaslased Juhani Püttsepp ja Ingmar Muusikus.
Jaanuarinumbris on neli aimekirjutist teadlastelt. Geoloog Enli Kiipli arutleb kliimamuutuste üle geoloogilises ajas. Matemaatikutaustaga geograafi Tõnu Oja kirjutis "Meetrit üle merepinna" peaks olema vajalik lugemisvara näiteks sellele Uudistaja jälgijale, kellele on jäänud arusaamatuks, miks on Eesti läinud Kroonlinna nullilt üle Amsterdami nullile. Eelkõige need, kes on pidanud rinda pistma ränga majarüüstaja (Johann Wilhelm Ludwig van Luce, 1823) majavammiga, saavad teavet mükoloog Jane Oja artiklist: käsitletud on tülika seene bioloogiat, arengut ja levilat ning sedagi, millal ja kuidas majavamm Eestisse sattus. Paljusid staare räsinud ränga söömishäire, õigupoolest psüühikahäire anoreksia tausta selgitab psühholoogiadoktorant Hedvig Sultson.
Teaduskirjanik Tiit Kändler on oma rubriigis "Mätta otsast" visanud pilgu Eesti silla ehitajatele; uue, Eesti juubeliaastale pühendatud rubriigi "Sada rida Eesti loodusest" avab ajaliku ja ajatu üle mõtiskledes Eesti Looduse kauaaegne toimetaja Ann Marvet. Juhani Püttseppa tähelepanu on seekord köitnud Hurmiorg, mis "hoiab maakultuuri kilde".
Järgneb neli pildikülge. Kaheksandat korda peetud võistluse HELP, mille siht on täiendada Vikipeedia pildivaru, võtab kokku Ivo Kruusamägi. Postril on jäädvustatud 14-haruliste sarvedega hirvepull; foto on teinud 15-aastane saarlane Martin Vesberg.
Hästi on ajakiri ajastanud intervjuu: innustunud ja kaasahaarava tegevusega varemgi tiitleid noppinud ökoloog ja looduskaitsebioloog Asko Lõhmus pälvis just jaanuaris Postimehe aasta inimese tiitli. Suuresti sisu avava pealkirjaga usutluse "Meil võib loodust kunagi veel millekski vaja minna" on üles kirjutanud Õhtulehe ajakirjanik Rainer Kerge.
Varem Eesti Loodusele mitu haaravat loomaökoloogia-aimeartiklit kirjutanud Tuul Sepp tutvustab end seekord reisikirjanikuna. Arizona osariigi ülikoolis järeldoktorantuuris ennast täiendades on ta puhkuse ajal koos mehe ja kolme väikse lapsega võtnud ette viienädalase automatka USA lääneosariikidesse. Esimene osa muljetest - "Metsiku Lääne ringreis" - ajendab järge ootama. Geograafist rännumees Timo Palo jagab taas matkanõuandeid, seekord on juttu talvisest matkaköögist. Maailmarändur Hendrik Relve "Looduselamus maailmast" viib meid Seišellidele.
Rubriigis "Metsast ja põllult" on loodus- ja aiandushuviline Triin Nõu soovitanud süüa porgandit ja porgandiroogasid, "Panin tähele" külgedel kirjutab loodusgeograaf Mait Sepp mitmeharulisest uhtorust Oru turbatasandikul. Edasi veel traditsioonilised kroonika-, "Mikroskoobi", ristsõna- ning sünnipäevade ja ajalooküljed, eespool ka raamatututvustused.
Ajakiri on nii paber- kui digikujul müügil ka meie e-poes www.loodusajakiri.ee/pood.
Allikas: MTÜ Loodusajakiri uudiskiri 17.01.2018
