Surnute mälestamine sügisel, looduse "suremise" ajal, kuulub vanimate eesti pühade hulka. Seda tunnevad kõik soome-ugri rahvad, välja arvatud obiugrilased (handid ja mansid).

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Eestis tuntakse hingedeajana ajavahemikku mihklist mardini (vähem mardist jõuluni). Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.

Hingedeaeg

Sügisene periood Eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.

Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja.
Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.
Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.

Hingedeaja ilmade järgi ennustati järgmise lõikuseaja ilmasid. Valitses üldine arvamus, et hingedeajal külastavad surnud esivanemate hinged kodukohta.

Jaguaeg

Umbes 1. novembrist mardipäevani kestnud periood, mida tähistati põhjarannikul Jõelähtmest Jõhvini. Jaguajal oodati hingi koju ja kostitati neid. Õhtuti mõistatati ja ei tohtinud kedrata. Kogu kombestik sarnanes mujal tähistatud hingedeajaga. Kalendriuurijad on arvanud, et jaguaeg/hingedeaeg on olnud muistse aastavahetuse tsükkel, aeg, mil ühitati kuu- ja päikese-aasta.

Hingesandid

19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid.

Hing

See vana läänemeresoome ühissõna märgib elualget inimeses, loomades ja muus looduses ning on olulisemaid kujutelmi rahvausundis. Hing asub kogu kehas, kuid ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes. Hingekujutelmaga kuuluvad kokku sellised nähtused nagu vari ja hingamine ehk hingus, samuti nimi. Kõigi nende koosmõjul oli inimese hingejõud tugevam või nõrgem. Näiteks lastel oli hing nõrgem kui täiskasvanutel. Hinge sisaldavaid kehaosi, nagu juukseid, küüsi, verd, ei jäetud kunagi laokile, et nende kaudu ei saaks keegi omanikku mõjutada või haigusi saata. Näiteks laialiloobitud või õue visatud juustega seostati peavalu. Lõigatud ja mahaloobitud küüntest sai kurat või päkapikk endale nähtamatuks tegeva kübara.

Hing (irdhing) võis kujutluste kohaselt kehast ajutiselt (magamise, haiguse, minestuse ajal) lahkuda kas nähtamatuna või nähtavalt inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mesilane, liblikas) kujul. Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene "heidab hinge"). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena).

Mida teised teevad

Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande.

Allikas: BERTA - Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas.

Igavikutuulte meelevalda

Mõtisklusi hingedepäeval…

Maailma vägevate mälestust on jäädvustatud väga erinevalt. Meie rahvavanemad ja –targad on nimetult ühte sulanud oma maa loodusega, saanud lahutamatuks osaks sellest, millest on ammutanud oma tarkuse ja elutunnetuse.

Näe, okkaid kuis pudendab mänd!

Nii pudeneb koost kord me pere.

Ent rahvas kui tüvi jääb kestma…

Kui kaotused, valud ja leinad

on läinud – jääb tüvesse ring

me töödest ja südame verest…

Kui rahvastki järel jääb sõna

jääb aardena killuke kivi.

Jääb aegades püsima nimi,

kus kõigi me ühine looming

saab kogumis kaunima sära

veel siiski, kui nimetuiks jäänud

me aegade mõõtmatul foonil.

(Karl Laane, 1966)

Saksa kirjanik Werner Bergengruen kirjeldab oma raamatus “Surm Tallinnas” Tallinna kui surnute linna, seda tulenevalt eelkõige arvukatest kalmistutest.

Rahvaeepose “Kalevipoeg” järgi on Tallinn koguni tekkinud mütoloogilisele Kalevi kalmule, mille lesk Linda kaevanud ja millele ta kandnud kõrge kivikuhjatise.

Kivikirstkalmed olid enim kasutusel olnud kalmetüüp aegadel e.Kr.  Vanad kalmed oma mullaks muutunud või tuhastatud inimjäänustega ning kaasa antud esemetega on olnud väärtuslikuks ajalooliseks tõendiks.
 

Kirikutega tuli kaasa tava matta surnud kirikupõranda alla hauakambritesse, kuid see oli jõukohane vaid vähestele ja seegi ruum sai otsa. Pärast kirikutesse matmise keeldu 18. sajandil maeti surnud kirikutest välja ehitatud kabelitesse ja kirikuaedadesse. Kalmistut on kasutatud kohalike elanike matmispaigana juba 16. sajandist. Aegade jooksul on kalmistuid hävinud ja neid on hävitatud. Kalmistuid on rajatud uusi ja uute asulate lähistele ja täna oleme tõdemuse ees, et nii Tallinna kui ka paljude teiste linnade kalmistud on kitsaks jäämas. Uute kalmistute rajamise vajadus kerkib taas ja taas päevakorrale.

Aga kas me tahame muutuda rändajate jaoks ajalooraamatutes surnute riigiks.

Üha enam valitakse tuhastamismatus, kus lähedased sängitavad tuhaurni kalmistumulda.

Paljudes riikides on aga kasutusel lahkunu tuha lennutamine tuulte meelevalda – miks mitte meilgi? Palju on üksikuid inimesi, kes ei soovi, et neist jääks maha unustatud kalmud. Vajalik oleks rajada spetsiaalsed kaunid rohealad kalmistutele, kus avatud tuulekoridoris oleks paigaldatud lihtne postament, millelt saab tuhaurni avada igavikule. Viimse hüvastijätu tseremoonia pidulikkuse või tagasihoidlikkuse võib valida igaüks vastavalt oma soovile.

Igast inimesest, olgu ta nii suur kui väike, peab jääma tema nimi, mis kannab aja tahet ja õigust olla olemas olnud. Kalmisturaamatutes jäädvustataksegi vaid lahkunute nimed ja vajalikud daatumid. Oh, kui me vaid suudaksime elada oma nime vääriliselt. Mis meist järele jääb, kui mitu koormat mammonat?

Austatud, silmapaistvatele ühiskonna- ja kultuuritegelastele püstitatakse kauneid mälestusmärke. Kuid kalmistud ei peaks võistlema ei omavahel ega ka hauaplatsid omavahel. Inimese retk läbi elu on lõppenud ja lõppenud on tema võitlused. Ei sugulastel ega sõpradel ole õigust surma võitlust edasi pidada, kus hauaplatsid on muudetud majandusliku jõukuse ja inimliku edevuse objektideks. Kalmistu peaks olema vaikne, rahulik, hoolitsetud ja taskukohane igale lahkujale.

Nii nagu kaunis ja lihtne on Lydia Koidula kalmukivi Metsakalmistul.

Aasadele ja  metsalagendikele jäävad meie mälestuseks õitsema igal kevadel sinililled ja piibelehed ning laulma rännult naasnud linnud.

Sügava kummardusega Karl Laanele - tunnustatud kodu-uurijale ja rahvavalgustajale.