Kevadiste külmade ja muude suviste vintsutuste kiuste ei jää mitte kõik Eestimaa aiad puuviljasaagita. Üheks selliseks erandiks on harrastussordiaretaja Asta Kase aed Märjamaal. Sealseid puid praegusel viljade valmimise ajal vaadates ei usuks sugugi, et maikuus hallad võimutsesid. Korralikku saaki kandsid isegi maguskirsipuud, ehkki mujal Maarjamaal murelisaagist vaid und võis näha.
Milline võluvõim siis sealses aias on, kui isegi ümbruskonna puud tühjuses haigutavad?
Midagi ebatavalist Asta Kask oma hoolealuste juures küll ei rakenda. Tema relvaks on puude hingeelu tundmine ja õiged viljelemisvõtted.
* Aeda hoiab külmade tuulte eest tihe okaspuudest kaitseistandik.
* Viljapuud on tänu orgaanilisele väetamisele (ehe kanasõnnik) väga heas kasvujõus.
* Samal ajal hoiab seesama suleliste ramm mõõduka tihedusega puude all temperatuuri kõrgemana, tekitades aia piires justkui omaette mikrokliima.
* Hallade korral oli üheks päästvaks teguriks kindlasti ka suitsukatte tekitamine.
* Kui paljudes aedades läksid öökülmadest pääsenud õied kahjurputukate nahka, siis sealse puude omanik oskas ainsama tõrjekorra äärmiselt õigeks ajaks seada.
Asta Kase kasvatatud vilju on asjahuvilistel võimalik vaadata septembri alguses Luige näitusel.
Milliseks on saagid puuviljateaduse kantsis Polli Aianduse Instituudis kujunenud, sellest ajalehe Sakala vahendusel: www.sakala.ajaleht.ee/240804/esileht/5012086.php. |
