Jägala jõgi on Natura 2000 võrgustikku kuuluv suure potentsiaaliga lõhe- ja meriforelli jõgi. Lõhe tootlikkuse potentsiaalilt on Jägala jõgi Soome lahe lõhejõgede seas Kunda, Valgejõe ja Loobu jõe järel neljandal kohal. Just seetõttu tuleb sellistel jõgedel taastada või luua kaladele ligipääs kudealadele.

Pikaajaline hüdroenergia tootmine jõgedel tähendab jõgede elustiku jaoks pöördumatuid muutusi. Kui lõhel ja meriforellil puudub pikaajaliselt pääs kudealadele (teadaolevalt naaseb lõhe ja meriforell igal aastal kudemiseks oma kodujõkke), siis selline situatsioon võib tähendada, et iga aastane kudemine ebaõnnestub ning loodusliku lõhe ja meriforelli looduslik populatsioon sureb aegamööda välja. Halvima stsenaariumi korral võib see lõppeda loodusliku lõhe ja meriforelli kadumisega jõgede ökosüsteemist, kalurite võrkudest ning meie toidulaualt.

Looduslikud lõhepopulatsioonid on inimeste tegevuse või tegevusetuse tõttu kadunud mitmes Põhja-Eesti jões. Ka Jägala jões on paisutamise tõttu lõhe ja meriforelli looduslikud asurkonnad sisuliselt hävinenud. Teadlased hindavad, et kui avada kogu Jägala jõe 4,6 km pikkune elupaik, on jõe tegelik lõhe ja meriforelli taastootmispotentsiaal ligi 12 600 noorkala aastas.

Kui Jägala jõe taastootmispotentsiaal taastada, tähendaks see, et 4,6 km pikkune jõelõik võiks toota kuni 1800 täiskasvanut lõhet aastas. Arvestades, et Eesti võib Soome lahest kvoodi alusel sel aastal püüda 1075 lõhet (tk), siis ainuüksi Jägala jõgi võiks anda rohkem lõhet kui terve meie aasta kvoot kokku. Jägala jõgi annaks märkimisväärse panuse tervele Läänemere ja Soome lahe lõhepopulatsioonile.

Tänased keskkonnauuringud näitavad, et kalapääsust üksi on vähe - praeguse paisjärve kõrvale või asemele tuleks taastada lõheliste kudemiseks sobilik loodusilmeline kärestikuline jõgi. Loodusliku ilmega, kärestikuliste elupaikade, mitmekesiste ning elujõuliste elustikurühmadega, kudema tõusvate lõheliste ning loodusliku vooluhulgaga looklev jõgi on märksa suurema rekreatiivse, turismi ja kalandusliku väärtusega ning ei nõua tulevikus lisainvesteeringuid ega otsest inimese sekkumist.

Paisutamiseks ja elektri tootmiseks väljastatud vee erikasutusluba kehtib 2017. aasta lõpuni. Kalade läbipääsu tagamine lõhejõgede paisudel on hüdroelektrijaamade operaatorite ja paisu omanike seadusest tulenev kohustus ning senisel viisil ja praegu kasutusel oleva tehnoloogiaga elektritootmist jätkata ei saa.

Lõhe ja meriforell pole ainsad kalaliigid, mida Jägala jõel kaitsta - tagada tuleb ka jõesilmu rändevõimalus loodusliku takistuseni ehk Jägala joani, aga ka Jägala jõe kui elupaigatüübi üldine looduslik olek. Lisaks lõhele parandab läbipääsu tekitamine ka selliste looduskaitseliste liikide nagu harilik võldas, jõesilm, lõhe, paksukojaline jõekarp ja saarmas elupaiku. Hetkel on peale saarma kõikide liikide seisund halb. Sisuliselt võib jõgedel olevaid paise võrrelda ka maismaal olevate aedade ja taradega, mille tõttu ei pääse loomad liikuma. Tulemuseks on vähenev arvukus ning bioloogiline mitmekesisus.

Keskkonnaministeerium teeb kõigi osapooltega koostööd, et leida parimad keskkonnamõju hindamisega heaks kiidetud lahendused paisu kaladele läbipääsetavaks tegemisel.

Faktid:

· Jägala jõgi on Soome lahe jõgedest tähtsuselt neljas jõgi. Soome lahes on suurima potentsiaaliga Kunda jõgi (66,3 km) - 18 500 noorjärku, Valgejõgi (89,4 km) - 15 000-16 000 noorkala, Loobu (60,6 km) - 15 200 noorkala ja neile järgneb Jägala (4,8 km). Soome lahte suubub 9 nn lõhejõge.

· Jägala jõe alamjooks kuni Jägala joani kuulub koos Jõelähtme jõe alamjooksuga Jägala loodusalana Natura 2000 võrgustikku ning seal tuleb tagada vee hea seisund ning Natura 2000 võrgustikku kuuluvate elupaikade soodne seisund.

· Jägala jõe näol on tegemist suure potentsiaaliga lõhe- ja meriforelli jõega - kui kogu elupaik oleks lõhele avatud kuni Jägala joani, võiks see ligi 5 km pikkune Jägala jõe lõik igal aastal anda kuni 12 600 noort lõhekala.

· Praegu on Jägala jões lõhe ja meriforelli looduslikud asurkonnad hävinud sarnaselt Narva jõega. Jõgi on paisutatud, mattes enda alla lõheliste elupaigad. Linnamäe paisust allavoolu säilinud kärestik annab ainult 1-2% Jägala jõe lõhe tegelikust potentsiaalist.

· Kalavarudele mõjub negatiivselt vee tsükliline kogumine ja Linnamäe paisu aluse kärestiku eripära ja madal kvaliteet. Aeg-ajalt ujutab merevesi juba koetud kalamarja üle ja mari hukkub. Kui kudu ka õnnestub, jätab hüdroenergiajaam madalvee seisu korral paisualused kärestikud kuivaks, mis põhjustab lõhe noorjärkude hukkumise.

· Jägala joani jääva jõelõigu kalanduslik väärtus ainuüksi lõhe põhjal arvutatuna on keskmiselt 510 000 eurot aastas, sellele lisanduvad veel teised liigid (eelkõige meriforell ja jõesilm).

· Paisu omanik on Jõelähtme Vallavalitsus, haldajaks hoonestusõiguse lepingu alusel AS Eesti Energia (EE). Ettevõte taastas ja taaskäivitas elektrijaama 2002. aastal. Hüdroelektrijaama võimsus on 1,15 megavatti. Võrdluseks - Eesti Energia Aulepa tuulepargis on ühe elektrituuliku võimsuseks 3 megavatti.

· Paisutamiseks ja elektri tootmiseks on väljastatud vee erikasutusluba, mida on korduvalt pikendatud. Praegu toimub paisutamine ja elektritootmine samuti pikendatud loa alusel: senist luba pikendati 2017. aasta lõpuni.

· Eesti jõgedel on üle 1000 paisu Eesti jõgedel. Neist ligi 75% on kaladele ületamatud ning umbes 40% mõjutavad oluliselt kalastiku, põhjaloomastiku ja taimestiku seisundit.

· Jõgedele rajatud paisud on kaladele ja vee-elustikule ületamatuks takistuseks, sest see ei lase neil pääseda koelmualadele ja teistele elupaikadele ning halvendavad seeläbi ka jõgede üldist seisundit.

· Paisud avaldavad negatiivset mõju kogu vee ökosüsteemile ja seal elutsevatele liikidele ning ka jõe füüsikalis-keemilistele parameetritele.

Allikas: Keskkonnaministeeriumi 30.08.2017 pressiteade