Kuni 24. augustini 2006. a kella 14.18-ni maailmaaja järgi ei olnud päris selge, mis see planeet ikkagi on. Siis aga hääletati Prahas, Rahvusvahelise Astronoomiauniooni (IAU) peaassambleel Päikesesüsteemi planeedi definitsiooni poolt ja asi sai kohe selgemaks. Hääletusel kinnitati ülekaaluka häälteenamusega heaks järgmised punktid:

* Planeet on taevakeha, mis

a) on orbiidil ümber Päikese,

b) omab piisavat massi ületamaks jäiga keha jõud nii, et saavutatakse hüdrostaatiliselt tasakaaluline (ligikaudu ümmargune) kuju ja

c) on puhastanud oma orbiidi ümbruse.

Kaheksa planeeti on: Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun.

* Kääbusplaneet on taevakeha, mis

a) on orbiidil ümber Päikese,

b) omab piisavat massi ületamaks jäiga keha jõud nii et saavutatakse hüdrostaatiliselt tasakaaluline (ligikaudu ümmargune) kuju,

c) ei ole puhastanud oma orbiidi ümbrust ja

d) ei ole kaaslane.

IAU otsustab piiripealsete objektide kuuluvuse kas kääbusplaneetideks või teistesse kategooriatesse.

* Kõiki teisi ümber Päikese tiirlevaid objekte peale kaaslaste tuleb kollektiivselt nimetada "Päikesesüsteemi väikekehadeks".

Need hõlmavad praegu enamikku Päikesesüsteemi asteroide, enamikku Neptuuni-taguseid objekte (TNOd), komeete ja teisi väikekehi.

Kuna Pluutot nimetati alates avastamisest 1930. aastal planeediks, pidas IAU vajalikuks Pluutot eriliselt esile tõsta. Seda kahel moel: Pluuto kahandati hääletusel (237 poolt, 157 vastu, 30 erapooletut) ametlikult kääbusplaneediks, kuid pluutosarnaseid objekte Neptuuni orbiidi taga plaanitakse nimetada Pluuto järgi. Lõplikku nime välja mõtelda ei suudetud. Eestlaste õnneks sedakorda, sest pakutud inglisekeelne nimi oli "plutonian objects", mis hääletati napi häälteenamusega maha.

Lõplik resolutsioon, otsustamine Pluuto üle kõlas nii:

Pluuto on eelneva definitsiooni järgi kääbusplaneet ja nimetatakse uue Neptuunitaguste objektide klassi prototüübiks.

Pärast just kirjeldatud kahte resolutsiooni on Päikesesüsteemis 8 planeeti, 3 kääbusplaneeti - Pluuto, Ceres ja 2003 UB313. Kääbusplaneetide arv võib tulevikus märkimisväärselt suureneda, kui jõutakse kokkuleppele suurimate asteroidide vöö objektide (nt Vesta ja Pallas) ja mitmete hiljuti avastatud väga suurte, Pluutost kaugemal olevate objektide täpsetes mõõtmetes. Lisaks kuulub Päikesesüsteemi väga suurel hulgal väikekehi - asteroide (leitud üle 100 tuhande), komeete jms.

Algselt esitas IAU poolt mõni aeg tagasi moodustatud komisjon, kuhu lisaks astronoomidele kuulus ka ajaloolasi ning kirjanikke ning mida juhtis tänapäeva tuntumaid astronoomia ajaloo uurijaid Owen Gingerich, ettepaneku planeedi definitsiooni kohta, kus puudus kolmas punkt platsi puhtakslöömise kohta. Siis oleks Päikesesüsteemis olnud 12 planeeti, peale 8 suure (või klassikalise) ka veel Ceres, Pluuto, 2003 UB313 ning isegi Pluuto kaaslane Charon. See tundus paljudele planeedi-asjatundjatele aga liig mis liig ja nii esitaski Uruguay astronoom Gonzalo Tancredi resolutsiooni, mis lõpuks hääletajate poolehoiu leidis. Läbi ei läinud ka kompromissettepanek nimetada kaheksat suurt "klassikalisteks" planeetideks ja teisi "kääbusteks", kokkuvõttes aga kõiki ikkagi planeetideks.

IAU peaassambleel vastuvõetud planeedi definitsioon siiski paljudele astronoomidele ei meeldi ja seetõttu on oodata veel aastaid kestvaid vihaseid diskussioone.

Muistsetest aegadest alates nimetasid tähetargad planeetideks seitset taevakeha – Päikest, Kuud, Merkuuri, Veenust, Marssi, Jupiteri ja Saturni. Pärast seda, kui üldtunnustatuks sai Nicolai Koperniku esitatud heliotsentrilise Päikesesüsteemi mudel, Päikest ja Kuud enam planeetideks ei peeta, kuid see-eest on nende hulka lisandunud Maa. Kokkuvõttes vähenes planeetide arv kuueni ja sellisena püsis see aastani 1781, kui saksa päritolu Inglise astronoom William Herchel avastas seitsmenda planeedi, mis sai nimeks Uraan. Nüüd oli selge, et planeete võib olla veelgi rohkem ja kui Itaalia astronoom Giuseppe Piazzi 1. jaanuaril 1801 järgmise leidis, siis see enam erilist imestust ei tekitanud.

Allikas: ajakiri Vaatleja