Järgnev artikkel originaalpealkirjaga ”Tulevikus karjatab Eesti raudlehmi” on pärit 28. septembri ajalehest Maaülikool.

Maaülikooli teadusprorektorit Andres Koppelit tunneme kui Eestile alternatiivsete energiaallikate otsijat, energiavõsa projekti üht käivitajat. «Kui ma 1986. aastal esimest korda bioenergiaga seonduvaid arve välja ütlesin, siis tegin sama vea, mida praegu tuumaenergia kasuks rääkijad – pakkusin üht lihtsat lahendust keerukatele asjadele,» sõnab Andres Koppel. 26. septembril oli maaülikooli taastuvenergia keskuse esimene seminar, kus Koppel pidas ettekande teemal «Energia taimedest – kas Eestis on selleks võimalust?»

Roheline tulevik

«Ressurssi on meil tohutult. Mina püüan analüüsida, kui suured need võimalused on,» selgitab Koppel. «Minu arvates saab jõukaks see, kes käitub esivanemate kombel: hangib energiat mitmest allikast kokku. Praegu annavad puit ja turvas 13 protsenti kogu primaarenergiast. Saksa ühe strateegilise planeerimise  instituudi andmetel võiks bioenergia osakaal olla üle 50 protsendi. Ma kujutan ette, et tulevikus jääb osakaal 13 ja 50 protsendi vahepeale. Selle nimel tasub tööd teha.» Ning Koppel ja maaülikool on selle nimel tööd teinud. Poole aasta eest asutatud taastuvenergia keskus alustas Koppeli ettekandega seminaride sarja enese ja teiste harimiseks. Plaan on kord kuus kuulata ettekannet, millele järgneb arutlus. «Teemasid on praegu  varuks vähemalt pooleks aastaks,» kinnitab Koppel. «Oleme mõelnud, et kutsume lähiriikidest inimesi sealset taastuvenergia kasutamist tutvustama. Taastuvenergia keskus aitas käivitada eeluuringu biogaasi kasutusvõimaluste kohta Eestis, võib-olla on see järgmise seminari teema.»

Biogaas kütab

Keskuse korraldada on ka 12. oktoobril üleriigiline taastuvenergia konverents. Ehkki konverentsi peetakse juba kaheksandat korda, võttis keskus nüüd selle korraldamise enda kanda. Oktoobri lõpuks peab olema valmis ka Euroopa Liidu ALTENERi programmi taotlus. Programm näeb ette energiasäästliku kogukonna, ehk siis teatud piirkonna taastuvenergia võimaluste analüüsi, kuid enne seda peab välja töötama analüüsi metoodika. Keskus töötab välja analüüsi metoodika ühe Lõuna-Eesti maakonna, valla ja linna põhjal. Partneriteks on nii sakslased, leedukad kui ka austerlased. Austerlastel on Koppeli sõnul kujunenud välja energeetiliselt sõltumatu piirkond. Nende «raudlehm » ehk biogaasitehas on päriselt töötav elektri ja sooja koostootmisjaam,millest ka eestlasedvõiksid eeskuju võtta. «Söödaks» minevat silo on kogu aasta  silohoidlast saada, nagu tavalistegi lehmade puhul. See, mis teisest otsast välja tuleb, viiakse põllule – samuti sarnane tavalehmadega. «Praegu kaalutakse energia tootmist peamiselt sõnnikust, aga selle energiasisaldus on väike ja ressurss piiratud. Oleks hea, kui Eesti suudaks biogaasi toota rohelistest taimedest. Kesk-Euroopa kogemuste põhjal on see võimalik, » jagab Koppel visooni. «Eestis võiks näidisettevõtte tööle panna. Kui see töötab, siis pilliroogu, lamminiitude heina, tavapäraselt põllult kas või rukist ja nisu raudlehmale sööta.»

Hea arengutee Eestile

Biogaasitehas koosneb suurest tünnist ning kollektorist, kus kogutakse kokku käärivast silost eralduv gaas, mis suunatakse toru kaudu mootorisse. Austria tehas kasutab tavalist mootorit, mille jahutusvedelik läheb soojatootmiseks ning saadav energia mööda liine riiki katvasse energiajaotusvõrku. 500-hektariline põld  peaks katma 1200 elamu energiatarviduse ning lisaks 40 pere kütte. Arvestades tohutut hulka maad, mis põllumajanduslikust kasutusest välja on langenud, ning lisaks poollooduslikke niitmist vajavaid kooslusi, on potentsiaal Eestis rohelistest taimedest energia tootmiseks väga suur.

Madli Zobel, Eesti Maaülikool